Kätlin Kaldmaa: sõda ja rahu

Kätlin Kaldmaa Foto: Erakogu

Neil päevil me mõtleme sõjast. Neil päevil me mõtleme sõjast ja me mõtleme, et me teame sellest palju rohkem kui nii paljud teised. Me oleme kasvanud üles, mängides pommiaukudes ja kaevikutes, me oleme sattunud miinide peale ja teame, kus on see kitsuke salakamber, kuhu häda korral peitu pugeda.

Me oleme esitanud lonkavatele ordenitega kaunistatud sõjaveteranidele luule- ja laulupõimikuid, seelikud närviliselt üles krutitud, pilk läikivatel pealagedel, et igal veteranil oleks tunne, et kõik see on mõeldud just nimelt talle. Me oleme visanud kivide taha kõhuli, jalad tuumaplahvatuse poole, ja lootnud, et kiiritus jääb kivi taha kinni. Ja me oleme mõelnud, et meil ei ole sellega mingit pistmist, see kõik on läbi, see kõik on möödanik, ja mida nad räägivad sest kogu aeg. Ja me oleme näinud, kuidas ühel päeval võib ajalooõpikud kasvõi tuleriita laduda, sest neis ei vasta midagi tõele peale ehk kirjavahemärkide. Stalingradi lahingu toimumise aeg jäi ka ikka samaks.

Neil päevil me mõtleme sõjast. Me jälgime uudiseid, loeme kokku surmasaanuid, vaatame hirmsaid pilte, koostame petitsioone, korraldame meeleavaldusi, oleme endast väljas. Me mõtleme asjadest, mis meil tegemata jäävad, kui sõda tuleb. Me mõtleme lastest, kes kasvaksid kohas, kus me ei taha, et nad kasvaksid. Me mõtleme, kes läheks kohe rindele, kes pistetaks pokri, kes hakkaks koostööd tegema – parem elu kui surm. Me mõtleme vabadusele, mis meil on olnud, ja ühtäkki on see jälle midagi hindamatut. Ja me ei taha sellest ilma jääda ja me üritame välja nuputada, et kui jamaks läheb, siis kuhu ja kuidas. Kui kaugele jõuab minna – Rootsi, Norrasse, Šveitsi. Kanadas ongi eestlasi juurde vaja ja sõbrad kutsuvad juba ammu.

Mõni ütleb, et mis siis ikka, me oleme venelaste all enne ka elanud, me juba teame, kuidas see käib, me oskame ellu jääda. Ja ma vaatan seda inimest, kes on noorem kui mina, mis tähendab, et ta ei ole kuigi kaua venelaste all elanud, ja mõtlen, mida ta sellest üldse teab. Mida ta teab varastamisest, valetamisest, vassimisest, mida ta teab kokkupressitud hammastega vaikimisest, tema, kes ta jahvatab, mida sülg suhu toob, mida ta teab neist, kes tulid ja istusid keset võõrast tuba nagu kõrvadega mööbel, mille liigutamine toob kaasa vangla. Mida ta teab sellest, kuidas elu ümberkaudu valitsevas vanglas saab vundamendiks inimese sisemisele vanglale, kust on palju keerulisem vabaks pääseda, kust ei pruugi kunagi välja saada.

Me oleme mõelnud, et meil ei ole sellega mingit pistmist, see kõik on läbi, see kõik on möödanik, ja mida nad räägivad sest kogu aeg. Ja ühel päeval me oleme ärganud üles ja saanud aru, et see sõda, see suur, paks, lai Teine maailmasõda on meie eludes iga päev kohal. On kohal hoopis teistmoodi kui läbi selle propagandamasina. See on kohal läbi nende, kes ellu jäid, aga veel enam on see olemas nendes, keda enam ei ole. See on kohal inimestes, kes kasvasid üles sõjajärgses keeristormis, kes kus, kes kuidas, ajal, mil peaasi oli endal hing sees hoida, ole sa tont või inimene. See on kohal toonastes lastes, kes hilissügiseni käisid paljajalu, sest saapaid ei olnud kuskilt võtta, kes panid nahka sibulate õievarred, sest kõht oli kogu aeg tühi, kes põgenesid võssa sattunud lätlaste eest, sest lätlaste nälg olla nii suur, et nad ei põlgavat ära ka väikesi lapsi. See on kohal selles isata või emata või mõlemata kasvanud põlvkonnas, kellest said meie vanemad.

Kui mõnel on nii palju vedanud, et tal on olnud vanaisa, siis nemad on omal ajal kuulnud tüdimuseni lugusid sõjast ja lahingutest ja metsas varjumisest ja mõnel oli isegi püss kodus räästa all peidus. Vanaisasid ei ole meil kuigi palju ja vanaemad on olnud raudsed naised, kes ajast ja oludest hoolimata on kasvatanud üles omad lapsed ja aidanud lapselastega nii palju kui vähegi võimalik. Ja see sõda, see on elanud nende kõigi sees suure puuduolekuna, lahendamata traumana ühest aastakümnest teise. Ühest põlvkonnast teise, vahetanud olekut ja vormi nagu mõni fantaasiaraamatu kujumoondaja. Ja me peame tõsiselt pingutama, et see nõiaring läbi lõigata, et võimalikult väike osa sellest läheks edasi meie lastesse.

Nüüd, uute ajalooraamatute aegu, räägitakse sõjast teistmoodi, rõhk on toodud eesti võitlejate peale. Räägitakse neist, kellest varem ei tohtinud rääkida, endisest häbiväärsest minevikust on saanud kangelasaeg. Räägitakse küüditamisest, räägitakse Siberist. Kirjutatakse leegionäridest ja mahavaikitud lahingutest. Ei räägita aga neist, kes sõja ajal pidid kõigest hoolimata oma igapäevast elu elama. Ei räägita neist naistest, lastest ja vanainimestest, kes tagalas kuidagi hakkama pidid saama. Milline oli elu nende jaoks?

Olen viimasel ajal uurinud ja jutustanud vanu põhjamaade rahvajutte – trollid, haldjad, võlurid, kummitused. Nii nagu meie rahvalugudes, keerleb sealgi elu ümber igapäevaste oluliste toimetuste. Talvel talve toimetused, suvel suve, on need lood tihedalt läbi põimunud igapäevase tegelikkusega, haldjad või mitte. Lehma tuleb iga päev lüpsta, talveks tuleb heina teha, kartuli peab maha saama, mis tähendab, et seemet tuleb talv ja kevad otsa näljaste suude eest kusagil peita ja seemnekartulid tükkideks lõigata. Olgu olevik, milline tahes, neis tegemistes on kinni tulevik. Sõja taga ei anna oodata. Sõja taga on elu, millest tuleb kinni hoida. Lapsed ja loomad peavad ju kõik midagi sööma, mis aeg ka ei oleks.

See pool sõjast on meil endiselt läbi käimata. Öeldakse, et suuri traumasid saab käsitleda alles teatava distantsi pealt, et nii umbes viiskümmend aastat peaks mööda minema, et valu enam ei kõrvetaks ja toimunust saaks neutraalsemal toonil rääkida. Sõjast on möödas kuuskümmend üheksa aastat, me vaikime ikka. Vaikimine ei aita. Vaikimine teeb veel haigemaks.

Parem on, kui see käsitlemine toimub kunstiliste vahenditega, see annab teatava vabaduse. Nii näiteks hakati üheksakümnendate lõpus Suurbritannias ja Saksamaal kirjutama sõjaajast raamatuid, mis esitlesid teistsuguseid inimsaatusi, neid, mis jäävad väljapoole tavapärast mustvalget hea-halva vastandust. Neis räägiti taamal tegutsenud naiste ja laste elust, muuhulgas sellestki, mis sai kõrgemate Saksa ohvitseride perekondadest, nende naistest ja lastest. Soomes on viimase paari aasta jooksul just naiskirjanikud valinud oma romaanide aineseks sõja ja toonud väga tugevalt sisse naise rolli keset seda tohuvabohu. Eesti keeleski on ilmunud Katja Kettu «Ämmaemand», kus mitmest küljest vaadatuna valusalt ja teravalt joonistub välja naiste roll sakslaste tagalas, seda erakordselt kõrgel kirjanduslikul tasemel. Kettu on üks mitmest soome naisautorist, kes sõjast kirjutavad. Meie lood alles ootavad oma aega, kunstis ja kirjanduses. Need tuleks üles kirjutada, enne kui kaovad need, kes mäletavad, sest hea on, kui ka fiktsioon toetub olnule ja sellega läbi põimub.  

Minu jaoks on sõda ja ema üks, on lahutamatud. Seda sellepärast, et mu ema oli nii kaval, et ta oskas sündida täpselt üks aasta enne sõda. Võidukal 9. mail. Väikese minu arvates oli see absoluutselt võrratu. Mitte ainult et kirsid õitsesid ja kevad oli juba alanud ja et oli minu ema sünnipäev ja keegi ei pidanud mitte kusagile minema – välja arvatud need muidugi, kes loomade eest hoolitsema pidid –, vaid et see oli ka See Päev, mida terve maailm meiega koos tähistas. Ometi käis sellega alati kaasas teatud kurbus, kui meie ainuke vanaema teinekord vaikselt pobises: «Võtke nüüd ometi natuke vaiksemalt. Häbi peaks ikka natuke olema.» Häbi? Ema sünnipäeval? Võidupühal? Tegelikult oli nii, et sel üleilmselt võidukal päeval tapeti metsas meie vanaisa. Meile, lastele, ei räägitud sellest kunagi. Meie, lapsed, saime teada alles siis, kui uus vabadus oli juba omajagu aastaid kestnud. Sest oli häbi olla sündinud metsavenna perre. Sest tuli vaikida, sest Siber oli ikka veel Siber.  

Valge inimene on tsivilisatsiooni toomise tähe all vallutanud kogu maailma ja hävitanud tuhandeid kultuure. Piinlik on, kui kogu selle tsivilisatsiooni ja demokraatia ülla maski taga varjuv ahnus veel 21. sajandilgi takistamatult oma jäsemeid laiali ajab ja tugevama õigusega võtab, mis võtta tahab. Mida me, inimesed, siis oleme kõigest sellest ajaloost õppinud? Vaikimist?