Kadri Kõusaar: glamuur ja kvoodid

Kadri Kõusaar Foto: Erakogu

Sel nädalal algas maailma kõige olulisem filmifestival Cannes’is, ent selle avapauk kõlas ehk liiga õõnsalt, vähemalt nõnda suursuguse festivali kohta. Nimelt oli avafilmiks valitud Olivier Dahani «Grace: Monaco vürstinna», mis juba treileri järgi on karismata, kuid mida üks briti mõjukamaid filmikriitikuid Peter Bradshaw nimetas lausa katastroofiks.

Kas tõesti oli võimalik teha veel üks igav film pururikkast ja ennasthaletsevast kuninglikust hiilgusest? Muidugi oli see võimalik – latti võib alati lasta allapoole...

Bradshaw’ sõnul rajaneb film dilemmal, kas peategelane Grace Kelly (Nicole Kidman) peab naasma oma isekasse ja labasesse Hollywoodi ellu või ehitama üles uue iseka ja labase elu Monte Carlos, ning see kõik nägevat välja nagu sajaminutiline Chaneli reklaam, ilma nüansside ja sügavuseta.

Loomulikult üritab Cannes rabada meediat ja rahuldada sponsoreid, ja… – ehk on see illusioon, kuid tundub, et kunsti asendamist tühja glamuuriga tuleb ette aina enam. Ning nood tõelised meistriteosed, avastamata aarded ja uued talendid saavad festivalil linastuda TÄNU meelelahutusäri peibutuspartidele. Muidu ei jõutaks seda kinni maksta... Elevandiluust torni hoiab püsti turureeglitele rajatud vundament.

Mäletan omaenda hämmastust Cannes’is, kui sattusin tohutusse inimjõkke, mis mind agressiivselt kuhugi tüüris. See oli jõulisem ja inimrohkem kui too hoovus, mis pahaaimamatuid külalisi Louvre’is Mona Lisa kuulikindla kapi ette viib. Andsin alla: äkki suubub jõgi kuhugi väga põnevasse paika? Aga ei, see oli Pamela Anderson, kes kusagil tänavanurgal autogramme jagas...  

Samas on see kõik veidi kurb. Miks ei saa ükski tähtis festival hakkama ilma Hollywoodita? Kas sellepärast, et ka filmimaailmas pole üksikuid saari, kõik on seotud ja sõltuvuses...?

Festivali peakonkursi žüriid juhib tänavu Jane Campion – ainuke naine, keda seni on pärjatud Kuldse Palmioksaga. Intervjuus The Guardianile tundis Campion muret, et naisrežissööre on meestega võrreldes ikka veel väga vähe – poole inimkonna lood jäävad jutustamata.

Teoorias võiks ju mees- ja naisrežissööre esineda umbes võrdselt. Campion flirtis mõttega, et äkki võiks rahastamisel viia sisse teatud kvoodid, mis aitaks naistel rohkem läbi lüüa; et peaks rahastama võrdselt naiste ja meeste loodud filme.

Kogu austusega Jane Campioni suhtes loodan ma, et mingeid selliseid kvoote kunagi ei tule. Nagu kõik kvoodid, oleks see juba eos ebaõiglane. Hinnata-rahastada tuleb ikka konkreetset lugu, autorit ja tiimi. See madaldaks ka andekate naisrežissööride panust: justkui oleks neid välja valitud ainult seepärast, et nad on naised...

Pigem takistab naisrežissööre (nagu ka sama haruldasi naistippjuhte) loodus ise: nad kas ei saa või ei taha sada protsenti töörattal uhada. Loominguliselt kuumim aeg võib hoopis minna laste sünnitamisele ja kasvatamisele: alfaemane võib väga kirglikult keskenduda kõige ürgsemale rollile... Ka Campion ise mainib, et kui ta «Klaveri» eest Kuldse Palmioksa sai, see Oscaritele kandideeris ning kassat tegi, siis kogu sellest edust ei saanud ta ise tegelikult osa, sest leinas oma 12-päevaselt surnud last... ja see depressioon kestis aastaid.

Miskipärast arvan, et meesrežissöör poleks lapse kaotust nii pikalt üle elanud...