/nginx/o/2014/05/16/3037020t1h740d.jpg)
Majanduskriisi haripunktis Euroopa Keskpanka juhtinud prantslane Jean-Claude Trichet leiab, et ehkki me elasime läbi kõige hullema majanduslanguse pärast Teist maailmasõda, õnnestus keskpankadel ja valitsustel otsustava tegutsemisega ära hoida veel halvem. Euroopas võinuks vabalt puhkeda ka kõige suurem majanduskriis Esimese maailmasõja järel.
Euroopa vastupidavusest
Ma juhiksin veidi paradoksaalselt teie tähelepanu Euroopa vastupidavusele ja euroala vastupidavusele. Te võite mäletada, et kriisi algul valitses välismaal väga tugev meeleolu, ning ka Euroopas oli seda veidi, et euro kui valuuta kaob ära. Peeti võimatuks, et ta peab vastu olukorras, kus meid on tabanud kõige hullem kriis pärast Teist maailmasõda. Arvati, et muidugi peab euroala lagunema, see on täiesti selge. Nad ei suuda vastu panna.
Bernanke hinnang olukorrale
Globaalse rahanduskriisi etapid olid minu arvates järgmised. Kõigepealt subprime-laenude kriis (pankade laenud nõrga maksevõimega klientidele – toim). See algas 2007. aasta augustis. Euroopa Keskpank otsustas sellega seoses pakkuda kõigile Euroopa pankadele likviidsust, fikseeritud intressiga. Meilt küsiti 95 miljardit eurot. See oli nagu kõuemürin.
Kriisi teine etapp algas Lehman Brothersi kokkuvarisemisega. See tõi kaasa tõsise ja vahetu ohu, et rahandussüsteem variseb kokku. See oli absoluutselt dramaatiline olukord. Kui me keskpankadena – Euroopa Keskpank ja USA föderaalreserv ja teised – ning valitsused ei oleks toona teinud julgeid ja kiireid otsuseid, oleks meile tõenäoliselt saanud osaks kõige hullem kriis pärast Esimest maailmasõda, mitte ainult pärast Teist maailmasõda. Selline oli minu enda hinnang olukorrale.
Siis jõudsime välja kriisi kolmandasse etappi, kus see jõudis erasektori finantskriisist avaliku sektori kriisini, riikide kriisini. Parima kokkuvõtte sellest üleminekust teisest faasist kolmandasse andis [USA föderaalreservi juht] Ben Bernanke, kes 2009. aasta lõpul koosolekul Baselis näitas minu peale näpuga ja ütles: «Vaata, Jean-Claude, nüüd on sinu kord.»
Ta mõtles sellega, et kriisi epitsenter on kolinud üle Atlandi ookeani Euroopasse ja et nüüd asume meie selle keskmes. See oli väga hea kokkuvõte olukorrast, kuhu olime välja jõudnud.
Euroopa kuus nõrka kohta
Kui jõudsime niikaugele, et kriisi epitsenter kolis Euroopasse, oli toimuval minu arvates kuus põhjust.
Esiteks, me ei pidanud kinni stabiilsuse ja kasvu paktist. On selge, et võtsime sellega väga suure riski.
Teiseks, me ei jälginud konkurentsivõime näitajaid. Me ei jälginud välist tasakaalustamatust, mis oleks paljastanud konkurentsivõime kadu, ei jälginud riikide erinevusi tööjõukuludes.
Kuigi pean ütlema, et alates 2005. aastast saatsime need näitajad kõigile valitsustele iga kuu.
Kolmandaks, meil ei olnud pangandusliitu. Kriisi käigus selgus, et riikide laenukõlblikkuse ja nende riikide pankade laenukõlblikkuse vahel on äärmiselt tugev korrelatsioon. Selle avastuse tegid nii Ühendkuningriik, USA kui ka euroala riigid.
Neljandaks, meil ei olnud ex-ante olemas tööriistu, et niisuguse dramaatilise kriisiga toime tulla. Meil tuli kriisi käigus leiutada kõigepealt EFSF ja siis ESM.
Need neli põhjust on minu hinnangul euroala-spetsiifilised. Kuid on veel kaks põhjust, mis käivad minu arvates kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide kohta, ehkki eriliselt puudutavad need euroala riike.
Esiteks, me ei saavutanud ühisturgu. See oli halb kõigi riikide jaoks, kuid eriti euroala jaoks, mis vajab paindlikku majandust ja toimivat ühisturgu.
Ning lõpuks, me ei teinud ära vajalikke struktuurireforme. Lissaboni strateegia, strateegia «Euroopa 2020».
Trichet’ esimene anekdoot
Briti peaminister John Major külastab Nõukogude Liitu. Ta esitab kommunistidele palve: palun kirjeldage mulle ühe sõnaga nõukogude majanduse olukorda.
Nõukogude Liidu juhid arutavad asja ja leiavad täpse kirjelduse nõukogude majanduse kohta inglise keeles: «Good!»
John Major kahtleb, et võib-olla see vastus on siiski liiga lihtsustatud. Ta palub: kas oleks mõeldav kirjeldada nõukogude majanduse olukorda kahe sõnaga?
Nõukogude Liidu juhid arutavad jälle ja ütlevadki täpsema vastuse: «No good!»
Euro usaldusväärsusest
Euro kui valuuta püsis pidevalt usaldusväärsena kogu kriisiaja vältel. See võib tunduda üllatav, kuid euro põhiline probleem oli küsimuses, kas euro pole mitte liiga tugev. Kas ta ei püsi mitte liiga kõrgel? See oli paradoksaalne rahaühiku puhul, mida samas hinnati väga nõrgaks.
Lahkujate puudumisest
Lehman Brothersi kukkumise hetkel oli euroalas 15 liikmesriiki. Needsamad 15 on ka praegu seal, pärast väga keerulist aega – 2009, 2010, 2011, 2012, 2013 – ja nüüd on meil juba aasta 2014. Need 15 demokraatlikku riiki otsustasid, et jäävad. Need riigid, kellel oli probleeme, otsustasid jääda isegi hoolimata väga rasketest oludest ning need, keda see kõik ei puudutanud, otsustasid teisi aidata. Igaüks saab aru, et ka see ei olnud lihtne.
Euroala uutest liikmetest
Kolm riiki tulid meile juurde. Kriisihetkel oli meid 15, praegu on 18. Nagu te teate, need kolm, kes lisandusid, olid Slovakkia, Läti ja… Läti…, Slovakkia… – Sloveenia oli meil juba enne – (Hüüded saalist: Eesti!)
Jah, muidugi Eesti.
Ning Leedu võib siseneda järgmise aasta jaanuaris. Praegu ma muidugi Leedut veel ei loe. Aga kolm uut riiki tähendab kokku 18 ja see on midagi, mis näitlikustab Euroopa projekti vastupidavust – kahtluseta märksa suuremat, kui ex-ante ette kujutati.
Eurokriisi lõppemisest
Kui ma praegu vaatan ülejäänud maailma peale, kui vaatan Tokyot, Shanghaid, Singapuri, Hongkongi, New Yorki – kõnelemata muidugi Londonist –, siis näen dramaatilist muutust selles diagnoosis, mida euroalale pannakse.
Mõni aasta tagasi oli idee selles, et muidugi ta variseb kokku, muidugi lähevad mingid riigid ära. Kui asetan end aga praegu väljaspool Euroopat asuva globaalse investori rolli, siis ütleksin nende asemel: me tegime suure vea, asetades panuseid nende kokkuvarisemisele. Peame tunnistama, et nad osutusid märksa vastupidavamaks, kui me arvasime. Selle kinnituseks võib tuua Portugali, Hispaania, Iirimaa, isegi Kreeka.
Ja kuidas nad [investorid] arutlevad? Esiteks, nad on kohanenud. Kõik riigid, kel oli suur tasakaalustamatus, on nüüdseks läbi teinud olulise kohandumise.
Teiseks, uuendused juhtimises. Stabiilsuse ja kasvu pakti on tugevdatud. Uus instrument on makromajandusliku tasakaalustamatuse järelevalve (Macroeconomic Imbalance Procedure, MIP), mida varem polnud, ning pangandusliit, mida varem ei olnud. Ning muidugi Euroopa stabiilsusmehhanism. See kõik kujundab Euroopa, mis on täiesti erinev sellest Euroopast, milline ta oli kriisi eel või ka kriisi ajal.
Kolmandaks, demokraatlike riikide otsus hoida euroala koos ja kolme riigi lisandumine. See on väljastpoolt vaadatuna väga oluline. See kajastab julget, kuid tugevat ajaloolist protsessi. Eriti kui vaadata väljastpoolt – see, mida nad näevad, on demokraatlikud riigid, kellel oli ka võimalus teha muid valikuid, ent nad valisid euroala säilimise kasuks. Nii need riigid, kes olid jäänud surve alla, kui ka need, kes surve all ei olnud.
Trichet’ teine anekdoot
Ülikooli professor tuleb loengusse ja teda tabab ebameeldiv üllatus: kuulajaid ei ole rohkem kui üks.
Professor otsustab ära minna. Ent ainus kuulaja hüüab: «Härra professor! Ärge lahkuge, mul on kindlasti tarvis teie loengut kuulata!»
«Miks?» imestab professor.
«Ma olen see, kes peab järgmise loengu.»
Rahandusteemalised tsitaadid pärinevad Jean-Claude Trichet’ esinemisest kohtumisel Euroopa ajakirjanikega seminaril 6. mail 2014 Brüsselis, anekdoodid tema esinemisest Euroopa Keskpanga juhina 14. mail 2004 Põhja-Saksamaal konverentsil Schierensee mõisas.
Jean-Claude Trichet (71)
• Prantsusmaa Keskpanga president 1993–2003
• Euroopa Keskpanga president 2003–2011
• Praegu Brüsseli mõttekoja Bruegel nõukogu esimees ja Trilateraalse Komisjoni Euroopa osakonna esimees