Risto Berendson: hea südamega separatist

Postimehe uuriva toimetuse ajakirjanik Risto Berendson. Foto: Mihkel Maripuu

Revolutsioon tõmbab ligi kriminaalset ja muidu kahtlast kontingenti. Ma ei üllatunud, kui nägin Ukrainas nn Donetski rahvavabariigi peakorteris ringi sebimas kümneid tegelasi, kelle armid, tätoveeringud ja käitumine ei jätnud inimeste tausta osas just palju ruumi kujutlusvõimele.

Ent on teinegi tüüp separatiste. Nad on kohalikud. Nemad usuvad tõsimeeli, et võitlevad õige asja eest. Istuvad kümnete kaupa maanteede kontrollpunktides ja üritavad anda oma väikest panust silmapiiril terendava iseseisvuse heaks.

Mul oli juhus ühe sellise tegelasega pool päeva sõjakoldes ühes autos ringi sõita. Ta pakkus end meile vabatahtlikult teejuhiks. Nii oli meil terve maailm aega ilmaasjadest rääkida.

See teist tüüpi separatist on täiesti lihtne inimene. Räägib, kuidas ta vanaema lehmi ja sigu peab. Tunnistab, et kui kunagi ehk õnnestub, siis tahaks ta seda meie kiidetud kaunist Eestit oma silmaga näha. Küsib, kas see on kusagil Tai lähedal. Ei pettu, kui ütlen, et ei, Eestis on kliima palju külmem. Ühesõnaga, süda on tal hea.

Aga kui jutt läheb poliitikale, siis hea südamega separatist muutub.

Esiteks olevat Euroopa Liit üks soodom ja gomorra, sest seal mahitatakse homoabielusid, teatab ta. Ukrainlased olevat aga üks bandiitide jõuk, sest nad saatsid oma armee Donbassi inimesi hävitama selle eest, et nood soovivad iseseisvust.

Selle peale, et see maa, kus separatist seisab, on põline Ukraina ja seal kehtib Ukraina õigus ning asjad maailmas päriselt nii ei käi, et kuulutan mõne koha oma suva järgi enda omaks, separatist ei tule.

Miks? Sest ta on juurteta nõukogude inimene. Nagu üks neist mulle Donetski peaväljakul uhkusega laulis: moi adress Sovetski Sojuz.

Inimtüüp, kellel pole ajalugu. Kellele riigi tagant varastamine pole mitte normaalne, vaid elementaarne asi.

Separatist ütleb, et on nõus Donbassi eest surema, kuid Ukrainat ja Euroopa Liitu ta siia ei lase. Ometi, kui temaga lõpuks pärast tunde kestnud dialoogi lahku läheme, küsib ta, kas mul on talle näidata kasvõi ühte eurot.

Milleks sulle selle jubeda Euroopa raha­?

Ma ei ole seda kunagi käes hoidnud, vastab ta.

Annan separatistile viieeurose ja ütlen: jäta endale mälestuseks Euroopast. Separatisti nägu särab õnnest. Midagigi head sellest kohutavast Euroopast.