Marek Strandberg: maaelu on jõukale

Marek Strandberg. Foto: Peeter Langovits

Kui veel paarkümmend aastat tagasi meeldis mulle mõte haja-Eestist, siis täna ma seda enam ei toeta – vähemalt mitte massprogrammina. Maaelu on jõuka inimese  või maa-ettevõtja jaoks, kirjutab Marek Strandberg Postimehe arvamusportaalis.

Minu kunagine vaimustus ja veendumus n-ö haja-Eesti võimalikkusest tulenes päris mitmest eeldusest. Perioodil, kui ma haja-Eesti mudelit propageerisin, olnuks need eeldused saavutatavad. Need eeldused on ennekõike tehnoloogilised. Hajaelu eeldab kõikjale jõudvat kiiret internetivõrku, aga ka energiatehnoloogiaid oma vooluvajaduse katmiseks. Riiklik valik on olnud ulatuslikult toetada tsentraalset energiatootmist. Nii on ka arenguvalikud tehtud ning selliseks hajategevuseks on seetõttu jälle vähem ruumi ja võimalusi.

Üks veider suund, mis Eestis valiti, oli talude taastamine vs kolhoosikord. Kuigi oli üsna ilmne, et Eesti jaoks on sobilik siiski ühistegeline majandus, ei tahtnud ega ka osanud keegi toona seda plaani arukalt ellu viia. Ekslikult arvati, et kolhoosid ja sovhoosid olidki ühistegelised majandamisviisid. Ei olnud. Tegemist oli orjuse ja pärisorjuse vormiga, kus inimesed olid varatuks jäetud ja pidid selles olukorras toime tulema. Ei kolhoosidel ega sovhoosidel ole paraku ühistegeva majandamisega palju ühist. Olud ja eeldused on erinevad.

Nii tekkiski Eesti majandusruumi talu, millel polnud efektiivsust ega jätkusuutlikust ollagi ja see kadus sootuks, et Eesti põllumajanduspoliitika põhijoonteks Euroopa Liiduga liitumise asjus kokku leppimisel kujunes suurpõllumajandust eelistav lahendus.

Inimtöömahukas põllumajandus ei küüni just lihtsalt kasumlikuks. Sellega tegelejate aeg on valdavalt kulutatud sageli ebaefektiivseks tööks. Valinuks Eesti ca 2000. aasta paiku põllumajanduse (ja majanduse üldse) robotiseerumise ja automatiseerimise tee, oleks täna olukord hajaelule arusaadavalt soodsam. Selle suuna tõhusust on kinnitamas täna need piimafarmerid, kes on soetanud lüpsirobotid. Neil on aega ja on tulu. Kujutage sama olukorda näiteks juurviljakasvatuses. E-riiki kavandades tulnuks valida e-majanduse robotite haru üheks prioriteediks. Mine tea, ehk ekspordiksime täna põllumajandusroboteid ja nende juhtimissüsteeme üle ilma.

Ühistegevuseta maaelu

Igatahes seda ei sündinud ja täna on paratamatult jätkusuutlikum elukeskkond linn. Mitte isegi seetõttu, et linn oleks ideaalselt mõnus elamiskoht, aga lihtsalt tiheli paiknemine annab paratamatult kuluefektiivsema olemise. Headest linnadest eraldab meid aga palju. Oleme aastate jooksul ilma läbimõeldud plaanideta toetanud formaalselt maaelu, mis on olnud lõppkokkuvõttes ju raha raiskamine ja me ei ole arendanud linnaelu paremaks korraldamist. Linnakorraldus on Eestis üsna sageli korruptiivselt halvatud, nagu ka asjatundmatult planeeritud.

Loota aga võiks, et kui omavalitsuste rahakott pakseneks, oleks vähemalt lootust mõne suurema inimsõbraliku linna või linnaosa tekkeks. Ühistegelise majandamiseta aga maal toime ei tule. Ühistegevus on aga soiku jäetud. Võib ju küsida, kes on jätnud? Võib julgesti väita, et suurimaks karuteene tegijaks olid need, kes lõid pettekujutelma, nagu individualistlik talumajapidamine oleks Eestis tulemuslik. Paljud, kes seda proovinud, võivad kinnitada, et see on perekonna orjastamise parim tee. Eriti siis, kui ei nähta, et sellise idividualistliku elu elamine maal (seda ju talu on) eeldaks uute tehnikate loomist ja kasutuselevõttu. Seda pole aga toimunud.

Maal elavate inimeste meelest on ühistegevus pigem konkurents kui edu alus. Pole harvad juhtumid, kui põllumajandusühistu lakkab toimimast kohe, kui hakatakse toodangut turustama: keegi ühistu liikmeist arvab, et otse kokkuostjale müües saab ta ehk parema hinna kui ühisturustuses.

Päriselt kujunenud olud väldivad selle tasakaalu teket maaelus, mida mänguteoorias kutsutakse Nashi tasakaaluks. See on olukord, kus parema (ja matemaatiliselt tõestatud) olukorra saavutamiseks tuleb teha otsuseid, kus arvestatakse teiste huvidega.

Kas see on linnas siis paremini võimalik? Ma ei usu, et väga, aga linnas on selleni jõudmine tehnoloogiate ja raha suurema tiheduse tõttu ehk lihtsam. See on ka põhjus, miks ma ei näe tänasel hetkel erilist mõtet propageerida massilist maale elama minekut.

Argument, mida on kaitsnud Garri Raagma, on see, et hajali elamine parandavat kuidagi riiklikku julgeolekut ja koguni ehk kaitsevõimetki. Jah, seda ehk juhul, kui need potentsiaalsed «tulepesad» ühiselt toimida ja kommunikeeruda suudaks. Kommunikatsioonivõime on aga esimene asi, mis sõja puhul alla surutakse. Seda teeksid ja oskavad teha ka venelased. Nende relvastus on nii Põhjasõjaga kui viimase maailmasõjaga võrreldes ikka väga arenenud.

Miks me peaksime tahtma jätta peresid maale märklaudadeks, sest seda nad ju just on, kui igas üksikus talus on granaadiheitja, kuulipilduja ja ohtra moonaga pereisa (või ka -ema)? On neid, kes ütlevad, et neil on ka raadiosaatjad-vastuvõtjad. Jah seda küll, aga suure tõenäosusega need vaid sahisevad või plärisevad. Ja kirjatuvidega tänapäeva sõjalises tapluses toime ei tule. Ma saan aru, et julgeolek on hetkel kuum teema, aga julgeolekut toetavaid tegevusi tuleb kindlasti hinnata ohu iseloomust lähtuvalt ning see oht on täna läbipõimunult tehnloogiline. Selle ohu kontekstis me kindlasti kahjustame oma kodanikke, soovitades neid hajali elama minna.

Maaelu kui luksus

Täisväärtuslik maaelu on tõepoolest luksus. Maal saab toime tulla. Osalt oma toitu kasvatades ja sellele 100 protsenti pühendudes. See aga ei saa olla kogu ühiskonna eesmärgiks. Pentti Linkola ilmanägemus ja kriitika on nauditavad ja mõjusad. Tema elustiil ökolooglise erakuna aktsenteerib iga ta mõtet ja kirjavahemärki tema arusaamades. Ühiskond, kus kõik elaksid Linkolatena, oleks aga mõnevõrra morn ning intellektuaalselt pigem religioosne kui vaba. Maaelu, sellisel kujul nagu me seda Eestis näeme, eksisteerib selle tõttu, et tulusaajad peavad seda mitmesuguste toetuste kaudu üleval. Maal elajate endi tegevus ei ole jätkusuutlik vaid nende oma tulubaasilt ning tõenäosus, et maaelanikud ühistegelise majanduse kaudu suudavad enda majandamisega ise toime tulla, ainult väheneb.

Ühistegeliselt lahkutakse Eestist. Ühistegeliselt luuakse kommuune muudes riikides, kuhu on rännanud eestlasi üksi ja peredega. Ja maal elab ja tunneb end hästi jõukas inimene, kelle jõukusega ruum ja rahu ja rohelus ja talvine kargus resoneeruvad ja loovad talle hea tuju. Nagu Olari Taal, kes ei elatu maaelust, aga elab maal. Ta kosub maaelust ja nii kosub ka ta jõukus, kuid tema jõukus teeb seda mujal kui maal.

Kiratsevat maaelu taluda on maksumaksjate jaoks valus luksus. Kiratsemisest välja saab aga ikka ja ainult suurelt mõeldes ja tegutsedes. Selle plaani on aga uus keskpärane peaminister oma inauguratsioonikõnega taas ju maha matnud. Olge keskpärased ja mõelge lihtsalt. Majndusaasta aruandest majandusaasta aruandeni.

Vana maamaja, millel pole soojapidavust ollagi, on tüüpiline elupaik, mida silmas peetakse. Polevat häda. Puud on oma metsast. Tõepoolest, sellise hoone energiatõhususarv on 400-600 kWh/m2/a. Noh kui oma metsast saab, on ok. Raiskame siis seda energiat, kuna oma metsast saab. Tänapäevase ja soojapidava hoone ehitamiseks, kus kuluks ehk 10 korda vähem energiat maja soojaks pidamiseks, polevat raha. 500 kWh/m2/ aastas raisku minevat energiat ei ole rohkem ega vähem kui minimaalselt 10-15 eurot raisataud energiat iga maja ruutmeetri kohta aastas. 200-ruutmeetrine maja ja 3000 eurot ongi läinud. Selline tehnoloogliiselt primitiivne ning emotsionaalselt turgutatud nostalgilise alatooniga maaelu ongi väga kallis.

Miks linn on parem?

Kui vastata küsimusel, miks linn võiks olla parem paik elamiseks, siis usun, et linnas lihtsalt on ühistegelise majandamise tekkimine rahva ja raha tiheduse tõttu ehk suurema tõenäosusega.

Kehvalt planeeritud linnaelu on kahjuks sama ebameeldiv ja kulukas nagu kehvalt korraldatud maaelu. Vahe on selles, et maaelu korraldamisele ja toetamisele on paar aastakümmet kõvasti peale makstud. Linnaelu arenguprogramme – riiklikke – ju olemas polegi. Linnaelu eelis pole mõistagi ainuüksi tihedas linnas, vaid arukalt kavandatud ja seetõttu tihedas linnas. Sellises, kus linn on jalutatav ja rattaga sõidetav ning igaühele tegevust ja tööd täis.

Muidugi võib vaielda selle väitega, kas 20+ aastat pidevat maaelu toetamist maksumaksja raha eest on ikka piisav või mitte? Minu tagasihoidlik kogemus püüdega riiklikku maaelu toetamist suunata vähegi mõistetavale rajale kukkus veel hiljutigi läbi. Nimelt sain riigikogu saadikuna (XI koosseisus) teada, et kavas on eraldada raha selleks, et veel elektrita kodud lõpuks voolu saaksid. Eesti Energia oli toona valmis esitama iga sellise pere vooluga varustamise kohta riigile kopsaka arve. Nii kopsaka, et selleks piisanuks selliste perede vajadusi katva päikesejõujaama, väiksema tuuliku, akupaki, inverteri ja varugeneraatori soetamiseks. Kas te arvate, et regionaalminister Siim Kiisler läks seda teed. Ei, ta tegi valiku Eesti Energia kaablivedamise kinnimaksmiseks. Põhjendus sellele valikule oli nii ümar kui vähegi sai: mis saavat siis, kui sellise autonoomse jõujaamaga midagi juhtub? Siis tuleb seda parandada! Järgmise jõujaama peab see pere ostma aga juba raha eest, mille on elektri eest mitte makstes kogunud. See on ju selge. Mitte aga ministrile, kes ilmselt enda meelest siiski ju maaelu edendas, või kuidas?

Üldistatult on aga nii linn kui maa, kõik, mis puudutab omavalitsemist, selle omavalitsemise eest hääle andnud inimeste nägu. Aga ka mitte ainult. Nii linn kui maa on ka riigikorralduse nägu, sest millist arengut linnas või maal meil ikka loota, kui omavalitsuste otsustada on alla viiendiku kokku kogutud maksumaksja rahasummast.

Nii keskvõim kui sinna otsustajateks kandideerijad ütlevad ilma piinlikkustundetata, et jah, kui te meid valite, siis me omakorda jagame (riigikassast) teile (te omavalitsusele) ka raha teie n-ö oma asjade ajamiseks. Võimalik, et oludes, kus keskvõimu ja omavalitsuste vahel avaliku võimu kätte usaldatud raha pooleks jagada, muutuks üldpilt nii maal kui linnas. Aga sellise muutuse loomiseks ei ole enam korrutada mantrat haldusreformist, vaid peame ette võtma riigireformi ja värskendama ka oma põhiseadust.

Miks linnon parem? Tihe ja sotsiaalse protsessorina toimivas New Yorgis tekitavad sealsed elanikud alla 10 tonni CO₂ inimese kohta aastas. Avaras ja näiliselt ökolooglises Eestis pea 15 tonni CO₂ inimese kohta aastas. Aga kui kehvalt korraldatud elu Tallinnas juba kopse tapab ja haigeks teeb, on tõesti õigustatud maale minek. Muudel juhtudel tuleb aga suurte lugude ja plaanide juurde tagasi tulla ning ka siis annab linn ökoloogiliseks muudetuna kuhjaga demograafilisi, kultuurilisi ning majanduslikke eeliseid, mida haritud inimgeograafid meeleldi selgitavad.