Aarne Ruben: milline on hea õppejõud?

Aarne Ruben Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Vabameelne professor annab üliõpilasele võimaluse eksida, kirjutab Aarne Ruben Õpetajate Lehes.

Alates ajast, mil Aristoteles oma õpilastega Akadeemia puiesteel patseeris; ajast, mil tegutsesid Epiktetos, Abélard, Makarenko, Lisbet Palme ja teised maailmakuulsad pedagoogid, on alati esitatud küsimus: mis teeb heaks ülikooli õppejõu? Miks kuulame meelsasti mõne professori loenguid, samas kui teised panevad õlgu kehitama?

Vabameelne professor annab üliõpilasele võimaluse eksida. Noor inimene vajab eksimist ja eksitusi nagu õhku. Vead teevad alati inimese paremaks, vea tegemiseks ei ole energiat vaja. Lisaenergiat kulutab inimese aju aga uue samalaadse vea ärahoidmiseks. Seega, pärast vea sooritamist peab inimene lahendama tervelt kahte ülesannet: kuidas sama programmi käigus hoida, milles viga sündis, ja kuidas analoogse vea tegemisest hoiduda. See paneb inimlapse käivitama järjest uusi ja uusi ressursse ning ta tunneb: õppida, õppida!

Osa eksperimendist

See briti küberneetiku Gordon Paski mõttearendus ei kaota oma mõtet ka klassi ees. Hea professor lubab üliõpilasel vabalt viga sooritada, see on osa eksperimendist. Ta ei hakka tudengit seepärast veel halvustama. Mäletan TLÜ eesti kirjanduse dotsendi, poeet Toomas Liivi kuus aastat tagasi korraldatud Arvi Siia teemalist kirjanduskonverentsi. Seal esinesid muuhulgas üliõpilased. Juhtus nii, et keegi naistudeng pani oma ettekandes mööda ühe inglise kirjaniku teosega. Otsekohe tõusis saalis nurin: kuidas ta julgeb olla seesuguses segaduses! Aga need nurisejad ei olnud õppejõud, vaid kiibitsejad. Tüdruk punastas. Ta oli Toomas Liivi õpilane. Aga ta vaatas oma õppejõudu Liivi, kes ei ütelnud eksimuse peale musta ega valget. Seesugustel hetkedel oli professoril alati niisugune näoilme, et ta peab seda asja seedima.

Liiv ei hakanud oma õpilase vea pärast avalikus kohas lärmitsema, vaid juhtis veale tähelepanu väga delikaatselt, vaikses kohas ja ääri-veeri. Ta ei teinud erilist numbrit sellest, millise tudengilapsega ta parasjagu räägib: tema jaoks olid kõik võrdsed, olgu tegemist nokastanud korporandi või ülikorraliku, näpuga hoolsalt järge ajava neiukesega. Kui Toomas Liivile oleks enam elupäevi antud, siis oleks ta kirjanduse Tallinna ülikoolis muutnud samasuguseks tulevikualaks, nagu kuulsad briti küberneetikud muutsid oma spetsialiteedi. Saatus oli tema vastu ega tahtnud, et Eesti sellest küljest paremaks muutuks.

Kaasaegses ülikoolis toovad mõned üliõpilased oma suhtumised kodust kaasa. Tean juhtumeid, mil esimese kursuse üliõpilane ei saa aru, miks kannab dotsent loengus teksasid. Õppejõud pingutab hoolega, et moodsam tunduda, ja ajab hommikul jalga ultrapõnevad Wrangleri teksad. Aga tudeng tuleb firmajuhtide perest ja seal ei kanta tööajal kunagi teksasid, pealegi narmendavaid. Tema ema ja isa riietuvad ärimoe kõrgusel, mille püksitagumik ei hakka läikima ega muutu vilajaks. See tähendab igikestvat konflikti õppejõu ja üliõpilase vahel. Erakõrgkoolis võib õppur võitjaks jääda, sest tema on maksja.

Oli huvitavaid tüüpe liikvel

Suurt inimest iseloomustab andeksandmise võime. Ta ei hakka väiklaselt kogu elu viha kandma. Seega pole professor ja tema õpilane võrdses positsioonis, sest kui õpilane on oma õpetajaga kuri, siis «täiega». Professoril pole aga põhjust üliõpilasega pahandada, on ju viimane alles lapsuke, süütu ja sinisilmne. Vanem on nooremast igati üle ja annab andeks, nagu andis paavst Innocentius III andeks eesti hõimudele, kui nood ennast ristida ei lasknud: «Nad on ju alles piimalapsed, mis neist tahta!» Nooruke lauljatar Selena Gomez vallandas oma firmast isegi oma ema ja isa, sest tema põlvkonna ideaalid ei klappinud nende omadega. Võõrast õppejõudu vallandab tudeng veelgi isukamalt, kui ideaalid ei klapi.

Ühes tehnikakõrgkoolis oli 1990. aastate alguses huvitavaid tüüpe liikvel. Õppejõud, kellest ma siinkohal jutustan, astus rahvast täis auditooriumi, teretamata, ühtegi sõna ütlemata pani ta portfelli lauale. Siis kirjutas ta tahvli valemeid täis ja sõnas «Siit!» See pidi näitama, kust hakatakse lahendama. Valemid olid aga imelised, see oli tõeline raketiteadus. Oleksime me neid enam kuulda võtnud, oleksime kaugele jõudnud. Küsimustele see õppejõud ei vastanud. Ta nägi, et tudenginagad olid asjast väga huvitatud, loomulikult esitati sel kombel väljaastujale terve ports küsimusi. Aga professor oli igav kabinetiinimene ega olnud üldse suhtleja tüüp. Ta hakkas küsimuste käes käänlema ja visklema, nagu oleks tal kuri paise kannikal. Lõpuks hakkas tal üsna paha ja ta kõmpis välja. Sisse jäid vaid õpilased oma poolikute teadmistega. See õppejõud ei saanud kontrollida, kas üliõpilased eksivad või mitte.

Õppejõudude uutes põlvedes on tulemas peale üsna vähe Mendelejevi-suguseid süstemaatikuid. Kuid hea õppejõud lubab väiksekesel eksida, sest tema on noor. Noor ei tea veel midagi tahta. Eksitus parandatakse praktika kaudu.