Karl Kello: Kalevipoja pärast ametist lahti

F.R.Kreutzbergi "Kalevipoeg". Foto: Andres Teiss / Postimees

Kuidas on meil selleni jõutud, et Kalevipoega on hakatud pidama vägistajaks ja mindud isegi nii kaugele, et sellele teadmusele vastu astudes ja õpilase teadmisi puudulikeks pidades riskib õpetaja oma töökoha kaotusega, kirjutab Karl Kello Õpetajate Lehes.

Eesti eepose mõtte algataja Friedrich Robert Faehlmann pidas 175 aastat tagasi Õpetatud Eesti Seltsis ettekande «Die Sage vom Kallewi poeg» (1839), kus visandas eesti kohamuistenditest lähtuvalt suure osa «Kalevipoja» põhisündmustikust. ÕES oli asutatud eelmisel aastal peamiselt tema enda õhutusel. Faehlmanni eeltööd kasutas F. R. Kreutzwald oma lugulaulu loomisel.

Juba Faehlmanni ajal tunnistati meie vanad pärimused vanaks loriks. Faehlmann tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust, rõhus eestlaste peakangelase Kalevipoja jumalikule olemusele, kasutades tema kohta väljendit herrlich, mis tähendab ‘tore, suurepärane’ ja seostub ka ‘suursugusega’. Faehlmann kinnitas, et Kalevipoeg oli vanade jumalate soost ja kannatas koos meiega.

Google’i Kalevipoeg

Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et Kalevipoeg on üks kohmakas, rohmakas, lohmakas ja tohmakas tegelane. Vägivaldne psühhopaat või kohe lausa kriminaalkurjategija, sest vägistas pahaaimamatu Saarepiiga … (vt Google). Seesugune suhtumine on jõudnud klassituppagi. Võib juhtuda isegi niisugune kurbnaljakas lugu, ja isegi n-ö eliitkoolis, et utreerides – suuresti just Kalevipoja pärast tehakse ametist lahti eesti keele ja kirjanduse meesõpetaja, päevapealt ja omal soovil. Muidugi tulevad seejuures mängu etteheited materjali ebasüsteemse esituse pärast (loe: originaalse õppemeetodi pärast).

Kuna õpilaste «Kalevipoja» käsitus on väga pealiskaudne ja huvi eepose vastu väike, tuleb mõndagi küsimust süvendatult seletada. Eliitkoolis on aga see mure, et lapsevanemad ajavad tihti näpuga järge, kas õpetaja järgib täpselt programmi. «Kalevipoja» tegelaste liiga põhjalik analüüs ajab «eliitlapsevanemad» tagajalgadele ja nad kipuvad õpetaja peale kaebama õpetamise süsteemituse pärast. Kui ikka väga on vaja midagi ette heita, siis põhjuse leiab alati. Aga iseloomulikult just Kalevipoja käsitus, mis erineb guugeldades hangitud teabest, ajab lapsevanemate ja n-ö pedagoogilise kollektiivi kannatusekarika üle ääre.

Küsimus suuresti selles, kas Kalevipoeg võrgutas või vägistas Saarepiiga. Tühine nüanss, aga põhimõtteline. Müütilise kangelase käitumise kohta kehtivad teised seaduspärad kui lihtinimese puhul. Müütiline kangelane ei ole päris see kirjanduslik tegelane, kes lihtinimene. Müütiline kangelane on palju keerulisema n-ö hingeeluga. Tema puhul ei saa kuidagi lähtuda lihtsustatud mustvalgest lähenemisest: hea–paha, ilus–inetu … Kalevipoja tegevus ei ole üheselt mõistetav, üheselt tõlgendatav. Ja Kalevipoeg pigem ikka võrgutas, kui vägistas Saarepiiga ja saatuslikult just oma õe. Motiiv seostub õe ja venna müütilise abielu temaatikaga. Samas on teada sedagi, et ilus neitsi, kellele Kalevipoeg suud üritas anda ja keda soovis kosida, lõi noore mehe vaheda väitsega suisa surnuks ja kiuste keeletumaks.

Siililegi selge, et kui Kalevipoeg kandis päikest pea peal nagu ka Soome Kaleva pojad, ei ta olnud mingi tühipaljas külapoiss ega takuste juustega jube jõmm. Rahvalaulud ütlevad Kalevipoja olevat hää ilma päivapoiga ja ilus ilma päävapaiste. Ilus ilm, päevapaiste seostub otseselt päikesejumalusega. Päikese poeg on päikselise taeva poeg, päikese pea peal kandmine päikesejumaluse kindel tunnus.

Kuidas on meil selleni jõutud, et Kalevipoega on hakatud pidama vägistajaks? Ja mindud isegi nii kaugele, et sellele teadmusele vastu astudes ja õpilase teadmisi puudulikeks pidades riskib õpetaja oma töökoha kaotusega? Eliitkoolid peavad endast palju. Iseloomustab neid üks omapärane seik: nimelt ei saa iga kord hästi aru, kes täpselt selles koolis käivad, kas lapsed või nende vanemad. Lapsevanemad teavad täpselt, mida koolilt nõuda ja mida/kuidas õpetada. Eliitkooli õpilased ja direktor ning lapsevanemad tunnetavad raame ja nõuavad raamides püsimist ka õpetajatelt. Piiride ületus, õpetaja omaalgatus ei leia aktsepteerimist. Päriselu ent ei püsi raamides. Nii õpilastele kui ka õpetajatele peaks ometi jääma võimalus õppida oma vigadest. Mis on teinekord tõhusam kui teooria tagaajamine.

Tunda vastutust

Siinkirjutaja tunneb kujunenud situatsiooni pärast teatud vastutust, kuivõrd on üritanud jõudumööda vastu astuda Kalevipoja kohta kujunenud n-ö vägistaja-kuvandile, mis eirab otsustavalt Kalevipoja ürgjumalikku ja valgusetoojalikku olemust ja on veel üksjagu eksitavamgi, kui omal ajal ENE-st võis Kalevipoja kohta lugeda: et on tema peamiselt Ida-Eesti rahvamuistendite hiidvägilane, kes kannab kive ja viskab neid vaenlaste pihta, võitleb vaenlaste vastu ka laudadega, võttes õpetust siililt, tekitab maapinnavorme ja veekogusid, ehitab linnu ja sureb jalgade maharaiumise tagajärjel.

Vanal heal ajal, kui ilmus veel ajakiri Haridus ega olnud halvaski unenäos ette näha tema kinniminekut, sai tehtud erinumber Kalevipojast (Haridus 1/2003). Samuti tegin aastal 2004 dokfilmi «Küll siis Kalev …», mis oligi pooleldi õppefilmiks mõeldud. Pikkus 36 minutit võimaldanuks seda rahulikult tunni sisse mahutada, jättes aega aruteluks ja autori möödapanekute esiletoomiseks. Kui Kalevipoja tõlgenduse pärast võib õpetaja kaudselt ametist lahti saada, tekib vägisi mõte, et äkki pidanuks tõepoolest tegelema selle filmi koolides levitamisega, n-ö mitmekesistamaks õppeprotsessi. Kuigi filmis on ilmselt kaadreid kunstiteostest, mis 9. klassi lastele ja vahest isegi soliidsetele õpetajatele võivad tunduda vastuvõtmatud (filmi tehes mõtlesin rohkem gümnaasiumi lõpuklasside õpilastele), aga neid saaks ju ka vältida. Ei ole loomulik, kui üks nägemus Kalevipojast prevaleerima jääb, kuid arutelu lähtepunktiks võinuks see film ehk sobida küll. Ja eks üldiselt peaks filmitegijailegi jääma õigus eksida, samuti kui kooliõpilastele-õpetajatele.

—

Kalevipoja kiljatus

Paar näidet Kalevipoja jumaliku olemuse kohta. Kalevipoja kiljatus, kui oma mõõk tal jalad alt raiub, seostub olemuslikult iiri päikesehiiu Ysbaddadeni, muinas­põhja peajumala Odini ja Jeesus Kristuse karjatusega. Jeesus kisendas ristipuus valju häälega, suure häälega ja heitis hinge. Odin karjatanud enne surma (ja ülestõusmist) nagu Kristus ja Kalevipoegki. Odast haavatuna rippus ta iseendale toodud ohvrina üheksa päeva ja üheksa ööd tuulises maailmapuus. Ka Kristuse ristipuud käsitab kristlik mütoloogia elupuuna; Jeesuselgi oli piigihaav rinnas; ka Jeesus ohverdas end iseendale. Motiiv on seostatav iiri vana päikesehiiu Ysbaddadeni metsiku kisendusega, kui talle haav rindu ja põlv puruks löödi, misjärel tõusis noor päike. Kalevipoja kiljatus kõlab heledalt läbi aja ja ruumi, tõustes taevani, ja kajab vastu tänaseski päevas. Iseloomulikult on see leidnud meie kirjandusteaduses käsitamist kui ebaväärikas naiselik vingumine. Pigem on see siiski märguanne, et saatus teostub, ja kuulub kahtlemata müütilisse konteksti. Saatus, kes jumalaist ülim, astub mängu kõigil neil kolmel-neljal puhul.

Kalevipoeg vaigistab vetemöllu, tehes seda, tõsi küll, Jeesusest praktilisemal moel: «Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele. Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.» Väike vahe tõesti on: kui Jeesus vaigistab tuult ja vete mässamist sõnadega (ta sõitleb tuult ja merd ning tuul raugeb ja meri jääb täiesti vaikseks), siis Kalevipoeg vemmeldamisega. Iseloomulikult ähvardanud ka Herakles Kalevipoja kombel nuhelda merelaineid, kui need kohe maha ei rahune tema paati vintsutamast. Herakles olnud muide see mees, kes maadles Kalevipoja kombel allilma isandaga. Eks ‘vanade jumalate soost’ Herakles ongi Kalevipojale olemuslikult palju lähedasem kuju kui Pärsia kuningas Xerxes, Aleksander Suur, Juhan Julm ja Peeter Esimene, kelle kohta räägitakse samasuguseid lugusid.