Miks jääda truuks õpetajaametile?

Robert Ossipov Foto: Õpetajate Leht

Neli ajaloo- ja ühiskonnaõpetajat avaldavad Õpetajate Lehes, miks nad on oma ametile truuks jäänud.

Õpetajatöö on omamoodi omakasupüüdlik

LIIS REIER, Tallinna prantsuse lütseumi õpetaja, Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi aseesimees

Keskkoolis olin pigem halb õpilane. Kui 1995. aastal Tallinna pedagoogikaülikooli kunstiõpetuse ja joonestamise erialale astusin, polnud mul vähimatki kavatsust õpetajaks hakata. See töö tundus õudne ja kolmandal kursusel toimuv praktika hirmutav. Uskusin, et ma ei ole esineja tüüp, pelgasin võõraste inimestega suhtlemist ja olin veendunud, et minu tõeline kutsumus on käsitöö, mis võimaldab omaette nokitseda.

Kui ise keskkoolis käisin, ei meeldinud mulle ajalugu, kohe üldse mitte. Esimest korda taipasin ajaloo võlusid siis, kui õppisin Lembit Andreseni pedagoogika ajaloo eksamiks – tegin seda põhjalikult! Et ülikooli lõpetamiseks vajalikud punktid kergemini kokku saada, valisin lisaerialaks ajaloo, see tundus järjest põnevam. Esimese põhipraktika ja asjaolude kokkulangemise tahtel sai minust juba viimasel kursusel ajalooõpetaja. Mõtlesin, et võin ju aastakese proovida ja koolist ära tulla, kui ei meeldi. Olin esitanud endale väikese väljakutse, aga seda, et nii saab alguse Elu Kutse, ma arvata ei osanud.

Algus oli kohutavalt raske, sageli tuli ärgata kell neli hommikul, et tunde ette valmistada (õhtul lihtsalt ei suuda enam, nii tühi oled), tahtsin kõigele käega lüüa, aga ma pole allaandja. Kui õpilastega tekib hea klapp, siis pingutad raskuste kiuste edasi. Tagantjärele targana saan öelda, et kui koolis esimesed kaks aastat vastu pead, siis on tunne, et saad elus kõigega hakkama. Ses mõttes on kool nagu indiaani higistamistelk – kui vastu pead, oled võitja.

Õpetajatöö pakub ainulaadset ja kõikehõlmavat ettevalmistust paljudeks väljakutseteks elus. Õpilaste ees harjutad eesmärkide püstitamist, ülesannete delegeerimist, inimeste tugevuste ja nõrkuste tundmist, tagasiside jagamist, modereerimist, enesekehtestamist ja paljut muud. See töö on ehk liigagi rutiinivaba, ent kogemuste kogunedes on rõõmu järjest rohkem.

2006. aastal astusin TLÜ magistriõppesse ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja erialale, et täiendada end ajaloo didaktika alal. Parim viis õpetajaks õppida ongi ilmselt samal ajal töötades, kuna siis oskad pakutavat tõeliselt mõtestada ja õpingutest maksimumi võtta. Kui kooli ja õpilastega harjud ning kõik tundub rahulikult sujuvat, ootavad uued, spetsiifilisemad väljakutsed: õppematerjalide loomine, kooli või aineliidu arendamine, õpilastele või õpetajatele suunatud ürituste organiseerimine, praktikantide või noorte õpetajate juhendamine, laiem kaasarääkimine hariduselus.

Õpetajatöö on üks nendest, mille puhul on kerge vastata jaatavalt küsimusele, kas see kõik, mis ma teen, on kellelegi vajalik. Seega on õpetajaamet kõige omakasupüüdlikum amet – õpetades õpid ja arened kõige enam ise.

—

Õpetajatöö on kõige enam maailma muutev amet

ROBERT OSSIPOV, Jüri gümnaasiumi 3. kooliastme õppedirektor ja ajalooõpetaja, Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi ajalooõpetaja, Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi liige

Ühes ajalooloengus ütles õppejõud Andres Adamson tudengitele, et kui tahate ajaloos targaks saada, minge õpetajaks: «Õpetage teisi ja õpite ise kõige enam.» Peab tunnistama, et see vastab tõele.

Olin 21-aastane noormees, kui lõpetasin Tallinna ülikooli ajaloo instituudis ajaloo eriala (BA) ja asusin sama aasta sügisel tööle ajalooõpetajana Jüri gümnaasiumi. Koolis anti mulle kohe täiskoormus ning lisaks 7. klassi juhatamine. (Sel kevadel lõpetavad nad 12. klassi.) Mäletan, et koostasin terve suve tunnikavasid ja -konspekte – kujutasin iga päev ette, mis mind võib ees oodata. Olin põnevil!

Õpilased võtsid mu kenasti vastu – ajalugu muutus paljudele lemmikõppeaineks ja mind pärjati kolmel aastal lemmikõpetaja tiitliga. Põhikooli lõpueksamiteks hakkasid õpilased valima ajalugu. Kolleegid küsisid, mida ma seal tunnis küll teen … Ehk peitus põhjus õpetaja ja õpilaste vahelises usalduses. Pean oma töös kõige tähtsamaks õpilastega suhtlemist ja nende toetamist.

Õpetajatöö muutus üha meeldivamaks, tundsin, et olen oma kutse leidnud. Ajalooõpetajana tundsin end kindlana ka õpilastele õppekäike ja ekskursioone korraldades ning neid projektidesse kaasates. 3. kooliastmes on traditsioon külastada Tallinna linnamuuseumi (Bastioni käike), riigikogu ja okupatsioonide muuseumi. Usun, et iga külaskäik jätab õpilasele jälje, kingib elamusi, mida kaaslastega meenutada. Oleme õpilastega osalenud ka rahvusvahelises Comeniuse programmis, liitnud Jüri gümnaasiumi UNESCO ühendkoolide programmiga. Õpetajatöös on palju võimalusi ja väljakutseid, tuleb vaid osata õigest programmist kinni haarata ning õpilasi kaasata.

Isiklikult olen osalenud rahvusvahelistes programmides Ameerika Ühendriikidest Austraaliani. Kolmel suvel olen reisinud läbi pea kõik Kagu-Aasia riigid ning saanud osa nende ajaloost ja kultuurist. Koostöö eri kogukondadega aitab nende lugu veelgi paremini mõista ning rõõm on seda kõike õpilastele jagada. Sel aastal kandideerin Jaapani loodud haridusprogrammi raames Tokyo ülikooli. Olin Eestist ainuke kandidaat.

Õpetajakutset asusin esialgu omandama Tartu ülikoolis, aasta hiljem jätkasin õpinguid Tallinna ülikooli kasvatusteaduskonnas. Magistrikursus andis üldhariduskoolis töötamiseks hea aluse. Leian, et samal ajal ülikoolis õppimine ja koolis töötamine on õpetajakutse omandamiseks parim moodus. Nii praktilised kui ka teoreetilised ülesanded leidsid lahenduse ülikooli ja kooli koostöös. Õpetajaamet on mulle alati meeldinud. Esimesel tööaastal püüdsin pigem jäljendada oma õpetajaid ja õppejõude, isikupära kujunes aastate jooksul.

2012. aastast töötan Jüri gümnaasiumis ka õppedirektorina 3. kooliastmes, mis pakub uusi väljakutseid ning tihedat koostööd kooli personali ja lastevanematega. Läbisin Tallinna ülikoolis juhtimiskoolituse. Pidevalt muutuv haridusmaastik nõuab õpetajate koolitamist ning koostööd uute ideede elluviimiseks. Olen veendunud, et õpetajatöö on kõige enam maailma muutev amet. Suuname ja juhime oma riigi tulevikku!

—

Õpetaja saab hakkama igas ametis

GRETE ROHI, Tallinna ülikooli ajaloo instituudi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja õppekava 1. aasta magistrant, 2013. aastast Viimsi keskkooli ajalooõpetaja

Õpetajaamet on väga loominguline. Pole ühtegi tundi päevas, kui ei peaks kasutama loovust. Näiteks läks kord tunni ajal elekter ära. Kuna olen aktiivne IKT-vahendite kasutaja, tuli mõne hetke jooksul tund ümber organiseerida ja näidata õpilastelegi, et vajadusel aitavad vana hea kriit ja tahvel. Õpetajakoolituses olen saanud eriti palju arendada just loovust, mõeldes välja õppematerjale ja meetodeid, kuidas tunde huvitavalt läbi viia.

Õpetajakoolituse üheks tugevuseks pean individuaalset lähenemist. Suure osa koolitusest moodustab praktika, milleta oleks õpetajaks õppimine keeruline. Pean väga oluliseks võimalust õppida õpetajaks samal ajal õpetajana töötades. Olen näinud, et see arendab ja õpetab mind kõige rohkem.

Mul on koolis mentor, kes käib mu tunde vaatamas. Ta jagab soovitusi, mida võiks tundi tehes tähele panna, ning kiidab, kui olen midagi väga hästi teinud. Kooli tugi on alustavale õpetajale väga vajalik.

Õpetajaks õppides olen hakanud rohkem mõistma sotsiaalsete oskuste tähtsust tänapäeva ühiskonnas. Seadsin endale eesmärgi neid oskusi noorteski arendada.

Mind ajendas õpetajaks õppima ka soov avardada oma karjäärivõimalusi. Leian, et õpetaja saab igas ametis hakkama ja oskab ka ise väga hästi õppida. Nii mõneski ametis on õpetajakoolituse läbinutel suured eelised. Võiksin tuua näiteks muuseumitöötajad, suhtlust ja head ajaplaneerimist nõudvad ametid, samuti loovust eeldavad elukutsed. Kuna noored on tulevikus kõige aktiivsem osa ühiskonnast, on õpetajaks õppides oluline mõista noorte soove ja näha ette, kuidas nad tulevikus ühiskonda mõjutavad ja kujundavad.

Õpetaja on inimene, kes kohaneb ootamatustega kiiresti. Seetõttu on pedagoogika­haridus parim võimalus arendada endas oskusi ja omadusi, nagu suhtlemisoskus, empaatiavõime, aja planeerimine, loovus, uute ideede genereerimine ja palju muud.

—

Õpetajaametis pole tühja töö tegemist

HANNA-LIIS KAARLÕP-NANI, Tallinna humanitaargümnaasiumi ajalooõpetaja

Kooli õpetama sattusin programmiga «Noored kooli», hiljem jätkasin õpinguid Tallinna ülikooli ajaloo instituudis. Esialgu planeeritud kahest aastast koolis on saanud märkamatult kuus. Õpetajaamet on üks nendest, kus igav ei hakka ning tühja töö tegemist ei ole, seda nii tundi andes kui ka hilisõhtul kontrolltöid parandades. Õpetades ei tule puudust emotsioonidest ja inimeseks olemise tundest, sest õpilased on väga ausad kriitikud ja tagasisidestajad.

Õpetades arenevad tahes-tahtmata kõik juhtimisoskused – lihvitud saavad kuulamis- ja suhtlemisoskus, praktikas läbiproovitud ja mõistetud demokraatlik juhtimisstiil ning turvalise keskkonna loomise tähtsus ükskõik millises inimesi kaasavas töös. Mulle on oluline ka see, et õpetan ajalugu ja ühiskonnaõpetust vene õppekeelega koolis. Just siin tunnen, et saan kõige praktilisemalt panustada, et Eesti ühiskonnas oleks rohkem meie-tunnet.

Esimese koolis veedetud aasta järel küsiti mult, milliseks hindan enda mõju õpilastele. Siis ei osanud ma suurt midagi vastata, kuid iga aastaga on minus kasvanud veendumus, et õpetaja mõju oma õpilastele on tõesti väga suur, suurem, kui seda kunagi arvasin. Kummalisel viisil on klassid sageli klassijuhataja moodi – on klassijuhataja inimesena sõbralik, siis on seda ka klass ja vastupidi.

Sellest mõjust teadlikuks saamisega käib kaasas tunnetatud vastutus ning soov olla veel parem õpetaja. Vahel on veel parem õpetaja olemiseks vaja muuta perspektiivi – seepärast olen viimasel aastal töötanud õpetajana ka UNESCO Eesti rahvuslikus komisjonis haridusprogrammide koordinaatorina.