Ülo Vihma: võit kas või elu hinnaga

Ülo Vihma Foto: Erakogu

Olen käinud rasketel mägimatkadel ja sõitnud 30 aastat süstaga. Kordagi pole ei minul ega minu kaaslastel tulnud pähe mõtet, et sihtkohta tuleb jõuda iga hinnaga. Kõik teavad, et see võib maksta elu, kirjutab juhtimiskonsultant ja liikumisharrastaja Ülo Vihma.

Kaberneeme süstamaratonil hukkunutest kirjutajad pole üldse puudutanud teemat, mida peaks minu meelest käsitlema üldrahvaliku ja hädavajalikuna. See on võistluse ja matka, laiemalt aga spordi ja liikumisharrastuse erinev olemus. Oluline on selle erinevuse kajastus meedias ja selle kaudu meie ühiskondlikus teadvuses.

Mida on tavakodanik saanud lugeda Kaberneeme traagilise süstamaratoni kohta meediast ja erinevatelt kodulehtedelt? Näiteks ühes ja samas Eesti Päevalehe artiklis on seda nimetatud maratoniks, võistluseks, matkaks ja retkeks. Teadupärast on need erinevad asjad. Eesti Päevalehe online’i pealkiri (14.06) «Politsei: traagilise lõpuga süstamatka korraldajad polnud piirivalvet teavitanud» ütleb selgelt, et tegemist on matkaga. Ka politseinike teadvuses oli tegemist matkaga: «Siseministeeriumi julgeoleku asekantsler Erki Koort märkis, et süstamatk ei ole selline üritus, mis peaks tingimata iga hinna eest toimuma.»

Jah, nii on küll matkaga, aga korraldajad kuulutasid välja võitluse, ja võistlusega on hoopis teine asi. Võistlusel tuleb võita ja selleks tuleb distants läbida. Katkestajad või teist teed minejad diskvalifitseeritakse, nad ei lähe arvesse. Järelikult on inimestel, kes lähevad matkale, ja neil, kes lähevad võistlema, erinev arusaamine toimuvast, erinev tunnetus, mida ja kuidas teha, erinev ettevalmistus ja treenitus.

Olen käinud rasketel mägimatkadel ja sõitnud 30 aastat süstaga. Selle aja jooksul olen olnud korduvalt olukordades, kus algset plaani tuleb muuta, sest loodustingimused on karmid ja võhma ei jätku. Kordagi pole ei minul ega minu kaaslastel tulnud pähe mõtet, et sihtkohta tuleb jõuda iga hinnaga, maksku mis maksab. Kõik teavad, et see võib maksta elu.

On veel üks oluline erinevus, mida tuleb erinevate ürituste puhul arvestada. Üks asi on ise (või grupiga) midagi korraldada ja siis täiega selle eest ise ka vastutada, teine asi on osta teenust. Sellisel juhul eeldab ka matkateenuse ostja korraldaja vastutust turvalisuse eest, täpselt samuti, nagu turist ootab seda reisikorraldajalt. See on ootuspärane seda enam, et korraldajad tavaliselt oma reklaamides rõhutavad seda, kuidas nad turvalisust tagavad. Kaberneeme süstamaratoni korraldajate kodulehel http://maraton.aktiivnepuhkus.ee/ olevast juhendist võib lugeda, et stardimaks tagab osavõtjale võimaluse startida ja kasutada sauna. Ongi kõik. Midagi muud ei lubata. Kogu nende koduleht annab üheselt mõista, et tegemist on võistlusega. On start ja finiš, võistluspäev, võistluskeskus, võistlusklassid ja auhinnad. Loen: «Auhindadega autasustatakse pika distantsi kõikide paadiklasside kolme esimest kohta… Autasustamine ja diplomite jagamine toimub 1 tunni möödumisel peale võistkonna finisheerumist.»

Selge, matkadel teadupärast auhindu ei jagata. Kuid samas – üks auhinna välja pannud sponsor, Baltic Kajak Center, nimetab maratoni oma kodulehel ürituseks ja ütleb, et seda korraldab peamiselt matkakorraldusega tegelev Aktiivnepuhkus.

Korraldajad ütlevad oma kodulehel veel, et «osalejaid turvatakse visuaalselt jälgides ja kaatri ja jettidega saates. Kuna mereala on küllalt suur ja liikumiskiirused erinevad, ei ole korraldajatel võimalust samaaegselt kõigi võistlejate läheduses olla ning seetõttu peavad võistlejad enda varustusega suutma tagada oma paatkonna turvalisuse.» Seega on öeldud, et võistlejad peavad olema piisavalt profid.

Aga segadus ei lõpe, sealsamas öeldakse, et «osalevad mereaerutamise huvilised». Seega siis asjaarmastajad, sealjuures võivad need olla ka alla 18-aastased noorukid, sest edasi on kirjas, et «tormise ilmaga alla 18 aastasi pikale distantsile ei lubata (otsustatakse kohtunike poolt kohapeal). Nõutav on ujumisoskus ja aerutamiskogemus ning seda tõendav allkiri võistlusnumbri kättesaamisel.» NB! Kohtunikud ja võistlusnumber viitavad jälle üheselt võistlusele, millest osavõtjad peavad suutma tormise ilmaga aerutada ja ujuda. Need peavad olema küll pigem raudmehed kui aerutamishuvilised, kes sellega hakkama saavad.

Mida kirjutasid korraldajad kodulehel pärast osalejate uppumist?  «Võistlejad said pisut puhata, hinnata ilmaolusid ning teha otsus edasise tegevusplaani osas. Osad võistlejad katkestasid võistluse kontrollpunktis. Ka väikesaartel oli võimalik vajadusel randuda, suhelda korraldajatega ja kutsuda abi.» (NB! Tegemist on etteheitega hukkunutele.)

Mida loeme aga võistlusjuhendi kohustusliku varustuse kohta – seda, et paat peab olema korras ja päästevest seljas. Ongi kõik. Ilmastikukindel riietus ja veekindlalt pakitud mobiiltelefon korraldaja numbriga olid ainult soovituslikud. Signaalrakettidest pole juttugi. Kujutage ennast ette tormise ilmaga märjas kerges riides tundide viisi väikesaarel kükitamas, kuni teid võib-olla otsima hakatakse. Kuulsin ühest maratonil osalenud grupist, kes oli häälestanud ennast teadlikult matkale ning kokku leppinud, et koos minnakse ja koos ka tullakse. Seega osalesid nemad rahvamatkal. Ja kui neil kohe retke alguses läks kaks paati ümber (mille nad omal jõul püsti tagasi said), siis esimesest väikesaarest enam edasi ei sõidetud. Arukad inimesed.

Olen paljudel aastatel osalenud Soome kõige suuremal süstade ja kanuude maratonil ­Suomi Meloo. Eesti keeles on see lihtsalt mõlatamine või aerutamine. Inglise keeles relay, vahetustega sõit ehk teatesõit. Nädal otsa sõidetakse 24 tundi ja läbitakse üle 600 kilomeetri. Loomulikult ei suuda ükski inimene seda korraga järjest sõita. Sellepärast on kogu maa jagatud erineva pikkusega lõikudeks. Teatesõidu idee on selles, et üks grupp võib lõigud omavahel ära jagada ja sõita neid erinevate paatkondadega (või ka üksikult) erinevatel aegadel, aga nii, et grupist on keegi kogu aeg vee peal.

Enamasti ongi, aga mitte alati ja ilmtingimata. Sõit pole kellelegi kohustuslik ja kindlasti mitte võistlus. Igaüks võib valida endale sobiva lõigu ja aja, keegi ei ole kohtunik, keegi ei pea arvestust ega jaga auhindu. Mõni tulebki ainult paariks päevaks või otsaks.

Osavõtutasu eest on vahepeatustes saun ja telkimine, organiseeritakse söögivõimalusi. Aga mis kõige olulisem – tagatakse turvalisus. Ees sõidab juhtpaat ja sellest ei tohi keegi ette minna. Aeg-ajal tehakse ujuvaid puhkepause, pika retke käigus minnakse ka maale. Keskmiselt saja paadiga gruppi hoiavad koos kaks mootorpaati külgedel ja üks taga. Mitte kedagi ei jäeta üksinda grupist maha. Kõik on nägemisulatuses ja hetkega abistatavad. Ja nii nädal aega jutti, päeval ja öösel. Nii on see Soomes.

Meid kimbutab kaks häda. Üks on see, et me oleme haiglaselt võistluslikud (mitte segamini ajada ambitsioonikusega, mida meil napib). Selline suhtumine on koduse ja ühiskondliku kasvatuse vili, mistõttu palju korrutatud lause «tähtis pole võit, vaid osavõtt» on eestlastele tühipaljas sõnakõlks. Ka sponsorid mitte lihtsalt ei toeta liikumisharrastust, vaid panevad välja auhinnad. Loomulikult hakatakse siis võistlema, võimalikest tagajärgedest endale aru andmata. Kui aga Tartu suusamaratonil või Viljandi järve jooksul ja kepikõnnil võib igaüks väsides lihtsalt katkestada, siis merel pole see võimalik.

Teiseks on meil palju süüdistamist ja vähe hoolivust. Antud juhul nappis hoolivust enda vastu ja hoolivust teiste vastu. Osalejad usaldasid pimesi korraldajaid, sõitsid hambad ristis ennast kurnatuks või suisa surnuks. Korraldajad ei mõelnud oma teenust läbi ega võtnud turvalisuse eest täit vastutust.

Reeglitest ja vastutusest võib lõputult rääkida, aga maratoni korraldajate põhihoiak paljastub kodulehe napis teates õnnetusest: «Ka väikesaartel oli võimalik vajadusel randuda, suhelda korraldajatega ja kutsuda abi.» Sisuliselt on tegemist süüdistamisega  – ise olite rumalad ja saamatud, ise tulite võistlema ja ise olite oma hukus süüdi. See on sama mõtlemine, mis meie riigi juhtidelgi töötutest rääkides – ise olete süüdi, et teil tööd pole, ise olete laisad ja rumalad. Ainult ühe reaga väljendasid korraldajad kaastunnet, sedagi umbisikuliselt «lähedastele».

Ma arvan, et nii maratoni kui matka puhul on hinnast rääkimine asjakohane ja vajalik. Kuna need on väga erinevad tegevused, siis saab hea hinna see, kes teadvustab endale, millega on tegemist. Hinnaks võib peale raha olla ka näiteks au ja kuulsus, rahulolu, rõõm, tervis või elu. Kui inimeste peades on teenus ja tarbimine, osalus ja vastutus, võistlus ja harrastus segi nagu puder ja kapsad, siis head hinda saada pole võimalik. Võistluse puhul on pealegi keegi alati kaotaja. Ma väga tahaksin, et need ei oleks meie kõik koos, kollektiivselt.