Juhtkiri: usk parteisse püsib

Hirm ja sundparteistamine poliitilises kultuuris

Partei me sammudele suuna annab ja võidult võitudele viib ta meid. Nii kõlasid read Johannes Semperi loodud okupatsiooniaegse hümni tekstist – pärast seda, kui esialgne viide Stalinile oli ära koristatud. See kõik võiks kuuluda juba ajalooraamatuisse, kuid võta näpust!

Usk parteisse näib endiselt olevat vankumatu isegi paarikümneaastase vabaduse ja demokraatia kogemuse järel. Mõnevõrra on see ehk isegi süvenenud, ja süvendanud on seda poliitiline kultuur. Pika staažiga poliitik, ekspeaminister Andres Tarand meenutas tänavu Maalehe usutluses: «See hakkas umbes aastal 2002. Parteid olid ennast nii täis läinud – enamik neist –, et inimesi hakati kergelt terroriseerima. Töökohti hakati jagama selle järgi, kas sa oled õiges parteis või vales parteis. Eestlased vastasid sellele kollektiivse hirmuga.»

Teatud tõekspidamised on olnud visad muutuma – seda tõestab ka viimastel päevadel palju kõneainet pakkunud Tallinna kõrge linnaametniku Rain Seieri ametist tagandamise juhtum, õieti koondamine, millest eelmise nädala neljapäeval kirjutasid Postimees ja Eesti Ekspress.

Alateadlikult hirmunud inimene ei protesteeri. Ta on usin, lojaalne ja kuulub õigesse parteisse – mis temaga juhtuda saab? Linna ehitusjärelevalve teenistuse direktor Seier imestab koondamise järel – ma tegin ju kõik õigesti, õiged soovitajad, õige tegevus – mida kinnitab saadud tunnustus. Ja koondamisegi seostab ta «vale» otsusega – üks libastumine ja karjäär läbi.

Seieri nimi on avalikkusele tuttav. Näiteks aastal 2006 allkirjastas just tema Sakala keskuse lammutusloa. ETV nädalalõpusaade «Aeg luubis» viitas toona loo juures allikaks olnud arhitektidele, kelle sõnul olevat Seier vaid tankist, kes poliitikute survele allub. Keskerakonda 1977. aastast linnavalitsuses töötanud mees toona veel ei kuulunud.

Tuleb valjuhäälselt protestida, nagu ütleb ka Tarand. Ent ses osas toimivad meil asjad äraspidiselt. Mässu tõstetakse mitte siis, kui teatud vabadustest ja õigustest loobutakse, vaid siis, kui süsteemi hammasrataste vahele jäädakse. Kui tõotatud hüved ja kuldne elu ühtäkki olematuks muutub.

Miks see nii on? Ja miks Eesti erakonnast, mis peaks olema kodanikuühiskonna vundament, on saanud sellesama alustoe paroodia? «Kas on mõistlik, et riigiameteid ja isegi haiglate juhtkondi mehitatakse erakondliku kuuluvuse, mitte aga pädevuse järgi?» küsis president Toomas Hendrik Ilves nelja aasta eest ametisse astudes.

Sundparteistamine ei peaks kuuluma avatud ühiskonna juurde. Eesti valijad on juba näidanud, et vajadusel hakatakse vastu.