Raivo Vetik: integratsioon või multikultuurilisus?

Raivo Vetik Foto: Peeter Langovits

Laine Randjärv annab oma eilses arvamusartiklis integratsiooni mõistele karikatuurse tähenduse, kirjutab TLÜ võrdleva poliitika professor Raivo Vetik Postimehe arvamusportaalis.

Artiklis «Miks integratsioon kuhugi ei vii?» leiab Laine Randjärv, kes kultuuriministrina vastutas Eesti riigi integratsioonipoliitika eest, et see on läbi kukkunud, sest ei tunnusta vähemusrahvustest pärit inimeste eripärasid: «Kõik inimesed peavad saama elada kus iganes maailma otsas täisväärtuslike kodanikena. Nad peavad tundma, et neid ei kasvatata kogu aeg ümber, vaid nad saavad olla need, kes nad juurtelt ja hingelt on».

Toodud tsitaadi esimene lause sobiks pigem utopistlikule sotsialistile, sest eeldab rahvusriikluse kui sellise kadumist tänapäeva maailmast. Teise lausega tuleb aga kindlasti nõustuda – ka uuringud kinnitavad, et riigipoolse mõistmise ja tunnustamise nappus on paljude eestivenelaste jaoks keskne integratsiooniprobleem.

Üllatavalt toob Randjärv oma seisukoha toetuseks Angela Merkeli kurikuulsa «multikultuurilisus on läbikukkunud» kõne oma parteikaaslastele mõned aastad tagasi. Ta tsiteerib: «Muidugi meie lähenemine, ehitada multikultuurne ühiskond ja elada külg külje kõrval ja üksteise seltskonda nautida, on läbi kukkunud, täiesti läbikukkunud,» tõdes Merkel. «Immigrandid peavad õppima rääkima saksa keelt.»

Üllatav on Randjärve viide seetõttu, et samas lõigus ütles Merkel veel kaks lauset, mis pööravad Randvere tõlgenduse pea peale: «See on põhjus, miks integratsioon on nii tähtis» ning «see tähendab, et integratsioonipoliitika on tulevikus üks meie põhiülesanne».

Seega, Merkeli arvates on multikultuurilisuse poliitika läbikukkunud ning integratsioonipoliitika muutub veelgi tähtsamaks. Randjärve tekst aga paneb integratsiooni ja multikultuurilisuse ühte patta. Samas ta ei märka, et tema enda pakutud lahendus toetab just multikultuurilisuse poliitikat: «Inimestel tuleb lasta olla sellised, nagu nad tahavad olla – elu lõpuni, kui meenutada kunagist pangareklaami». 

Inimsuhete tasandil on antud väide täiesti mõistetav, kuid integratsioonipoliitikat reklaamiklippidest pärit loosungitega kujundada ei saa. Kuidas Randjärv mõistab näiteks venekeelse koolihariduse ümberkujundamist Eestis, mis kaotab nõukogude ajast pärit paralleelsed süsteemid? Kas sellest tuleks loobuda?

Või kuidas mõista järgmist lõiku tema tekstis: «Kuid kas see, mida me tahame, on üldse võimalik? On näilisi probleeme, mida nende näilisuse tõttu ei olegi võimalik lahendada. Ega peagi. Integratsioon on üks neist».

Sellise minnalaskmismentaliteediga ei saa kuidagi nõustuda. Randjärve tekst annab integratsiooni mõistele karikatuurse tähenduse ning pühendub kirglikult omaenda loodud puusliku naeruvääristamisele. Lähenevate valimiste kontekstis võib taoline uperpallitamine tuua kasu küll tema erakonnale, kuid mitte Eesti riigile.