Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)
Põhja-Korea sai Portugalilt korraliku koosa, 7:0. Paras hokitulemus, aga pole see jalgpalliski midagi iseäralikku. Meenutame lähiminevikku: hoidsime ise peast kinni käimasolevate maailmameistrivõistluste valiktsüklis, kui Bosnia ja Hertsegoviina meie rahvuskoondisele seitse vastuseta väravat küttis. Või 1994. aastal koduväljakul Soomelt sama skooriga saadud kibedad triibulised.
Tavalises riigis ongi nii – häbi on, aga elu läheb edasi. Kuid Korea Rahvademokraatlik Vabariik pole tavaline riik, vaid seisab 21. sajandi maailmas eraldi, nagu Conan Doyle’i müstiline sauruste platoo või Obrutševi Sannikovi maa. Oleks väga huvitav teada saada, kuidas seal kaotusi serveeritakse – otseülekandeid teadupärast ei ole. Võib-olla ei serveeritagi. Võib-olla näidatakse ainult Brasiiliale löödud väravat.
Mida võtab selle pöörase riigi juhtkond ette partei ürituse nurjanud peatreeneri ja mängijatega? Ei tahaks fantaseerida. Iseasi muidugi, miks FIFA ikkagi tolereerib rahvusvahelises jalgpallielus riiki, mille rahvas jalgpallist ainult valikuliselt teada tohib.