Ahto Lobjakas: kasulike idiootide teine tulemine

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Igas demokraatlikus ühiskonnas on üks asi, mis on üle poliitika. Mitte poliitikud, parteisüsteem või riik (mida iganes see sõna eesti keeles ka tähendaks), vaid debatt. Ükskõik kui hull oleks olukord, pole midagi lõplikult kadunud seni, kuni arutelu jääb vabaks ja ratsionaalseks.

Selleks peab olema täidetud kaks eeldust. Esiteks, inimene lahutatakse argumendist – see, kes midagi ütleb, ei määra, mida teda kuuldakse ütlevat. Sisu maksab. Teiseks, midagi pole püha. Kogemus näitab, et kõik, mis kuulutatakse pühaks – st mida debati eest hakatakse varjama –, teenib lõppkokkuvõttes erahuve.

E-valimised on väärt 21. sajandi demokraatia institutsioon. Need teevad osaluse poliitikas lihtsamaks, need on uuenduslikud, need istuvad Eesti enesekuvandiga. On ilmselge, et e-valimisi pole mõtet mõne Savisaare poliitilise kapriisi ajel kaotada (Keskerakond väidetavalt võidaks väiksemast valimisaktiivsusest). Sama selge on, et Eesti mainet rikub Guardiani jõudnud lugu sellest, kuidas kunagi Tallinna linnavalitsuse toel kohalikke valimisi uurinud USA ja Soome asjatundjad peavad nüüd e-valimiste süsteemi lootusetult ebaturvaliseks. Aga tõrjuda kriitika põhjendusega, et see aitab Savisaart, on loogikaviga. See tähendab kasulikuks idioodiks olemist nende heaks, kelle erahuvid juhtuvad ristuma vaba arutelu põhimõttega.

See, et e-valimiste kriitika tuleb kasuks Savisaarele, ei saa olla argument kriitika tõrjumiseks. Vaba kriitika on ühiskondliku arengu peamine, kui mitte ainus eeldus. E-valimised ei ole turvalised mitte sellepärast, et Savisaar ütleb, et need on ebaturvalised. Need on turvalised siis, kui ekspertide konsensus ütleb, et need on mõistlikkuse piires turvalised. Ükski kübersüsteem pole sajaprotsendiliselt kindel ja seetõttu tuleb igasugust kriitikat näha võimalusena süsteemi tugevdada. Nii aidatakse demokraatiat: e-valimistel peab olema valijate usaldus. See ei ole kirjaoskus või habemete mahaajamine, mida saab ukaasiga ette kirjutada. Demokraatia peab näima õiglasena – ja olema mõistetav.

Hüsteeriapuhang sotsiaalmeedias pärast ekspertide pressikonverentsi näitab ühelt poolt, kuivõrd manipuleeritavaks jääb Eesti noorem põlvkond.

Mõista võib poliitiliselt angažeeritud inimesi, kelle jaoks poliitilise eelise otsimine on töö. Aga lõviosa debatist oli kantud instinktist, pimedast usust, emotsionaalsest vastandumisest või poolehoiust Savisaarele. Instinkt aga ei ole instrument, millega saaks vahet teha erapooliku poliitilise eelistuse ja erapooletu poliitilise süsteemi nõudmiste vahel. Seejuures pidasid lõviosa debatist maha inimesed, kel puudub tehniline kompetents ise e-valimiste küsimuses oma arvamus kujundada.

Vahejuhtum meenutab meile Eesti demokraatia ebastabiilsust, mis on pühitud välise respektaabluse kalevi alla. Jääb mulje, et Savisaar võimuletulek viiks riigikorra muutumisele. Võib-olla viibki: e-valimised ehk kaotatakse, Savisaare koostööd kapoga on raske ette kujutada, ülbe olmekorruptsioon leviks üle kogu riigi, lipukandjaiks invakaardiga parkivad luksusautod. Aga midagi on väga valesti, kui 23 aastat iseseisvust on Eestis lubanud kesta olukorral, kus riigi suurim partei vastandub süsteemi enesemääratlusele. Kus kolmandik rahvast ootab sotsiaalset riigipööret, kolmandik pagendaks Savisaare Venemaale ja kolmandik on käega löönud. Kelle süü see on? Savisaare? Osaliselt kindlasti, aga riigi eest vastutab lõppkokkuvõttes siiski võim. Viimase kümne aasta jooksul kuhjunud etteheidetest valitsejaile ongi üks suuremaid Eesti demokraatia koorma nii vildakas ladumine.