Juhtkiri: bussirattarajad

Pärast seda kui Tallinn asus agaralt bussiradu maha märkima, on nende valdavalt tühjalt seisvate sõidutee osade peale vaadanud himukalt mitme huvirühma esindajad. Küll on pakutud, et ühistranspordirajale võiks lubada põigata elektri- ja hübriidautodel, küll mootorratastel, mopeedidel, jalgratastel… Mistahes liiklusküsimuse aluspõhimõtteks peab olema liiklejate turvalisus. Just sellest lähtudes saab ka otsustada, kas ja millist liiklusvahendit ning millistel tingimustel bussirajale lubada.

Jalgratturitega kavatseb pealinna transpordiamet nüüd eksperimendi korraldada. Peale katsetajate endi tuleks seda hoolega jälgida kõigil, kellest sõltub liikluskorraldus, ning loomulikult igal liiklejal, eriti neil, kellesse see vahetult puutub (ühissõidukite juhid, jalgratturid). Transpordiamet peab lisaks oma tähelepanekutele arvestama ka kriitikaga. Ainult sellisel juhul tehakse tulemusest mõistlikud järeldused. Kui muudatus tekitab ohtlikke olukordi, tuleb eksperiment lugeda läbikukkunuks.

Miks üldse bussiradadele kiputakse? Ikka selleks, et ristmikke hõlpsamalt ületada. Kuid tuleb silmas pidada, et turvalise ja kiire linnaliikluse aluseks ei ole üksikute sõidukite mugavus, vaid liiklusvoo üldine dünaamika. Sõidukitel on erinevad kiirus- ja kiirendusomadused ning vähemasti meie põhjaeuroopalikku liikluskultuuri ei kuulu ega hakka kunagi kuuluma täielik anarhia sõiduradadel. Näiteks peavad sõidukid, mille suurim kiirus ei tohi ületada 40 kilomeetrit tunnis või mis ei saa kiiremini liikuda, sõitma äärmisel parempoolsel rajal. Liiklusseaduse järgi võivad jalgrattad olla varustatud ka elektrimootoriga – seegi tähendab üht hoopis teistsuguse dünaamikaga liikurit.

Pealinna liikluskorraldajatel tuleb silmas pidada, et liiklejaile antav signaal oleks üheselt mõistetav ja täpne. Õigusaktis võib mingi punkti detailideni lahti kirjutada ja liikluskorraldusvahendid välja panna, kuid liiklejad võivad hakata seda ikkagi omamoodi tõlgendama. Nii näiteks valitseb siiani küllaltki suur segadus seoses seadusemuudatusega, mis lubas jalgrattureil ülekäigukohta sõites ületada. Suur osa rattureist ei tea, et eesõigus autojuhtide suhtes on neil vaid juhul, kui nad ületavad sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab.

Jalgrattur, kes otsustab bussirada kasutada, peab arvestama, et õigus seal liikuda võib tal küll olla, kuid ohutunne peab säilima. Bussirada pole kergliiklustee. Suure sõiduki juhi nähtavus on küllaltki suure pimeda nurga tõttu piiratud. Bussirada kasutav jalgrattur peab igal juhul püüdma end paremini nähtavaks teha ja kiivri kandmine võiks siin olla enesestmõistetav – isegi kui seadus selleks ei kohusta.