Marina Lohk: miks sa ei joo?

Marina Lohk Foto: Erakogu

Olen isegi pidanud sellele küsimusele mõnel koosviibimisel vastama. Või siis öeldes, et tulen autoga, olen pidanud teinekord kuulma kaastundest nõretavat hüüatust: «Oi, aga sa ei saagi siis ju juua!?!»

Jah, ma mõistan. Kui küsimuse esitavad sõbrad, peegeldab see peale nende endi harjumuste ka eelteadmisi minust. Minu varasemast käitumisest. Minu normist. Kui olen pidudel, koosviibimistel alati teistega koos võtnud, mis siis nüüd?

Kuid ehk ma lihtsalt ei taha? Või tahan küll klaasikest veini, aga sellega piirdun. Sest tahan tunda ennast peol hästi, tahan inimestega normaalselt juttu rääkida, tahan öösel korralikult magada ja järgmisel päeval trenni minna. Tahan elada täisväärtuslikku elu, nautida tõelisi suhteid, mitte lasta end petta alkoholi tekitatud võltsmaailmast, mis hommikuks koos kuupaistega haihtub.

Ei, minu eesmärk ei ole lugeda moraali. Küll aga paneb mõtlema tõik, et gümnaasiumi- ja ülikooliaeg tõi omal ajal kaasa selle, et alkoholist sai seltskondliku koosviibimise puhul norm. Hiljem sai samasuguseks normiks teha sõbrannadele ettepanek veinitada, mitte pelgalt niisama kodus või kohvikus kokku saada. Just veinitada, mitte aga kohvitada või teed juua.

Klaasikese või kaks head veini naudin ma suurima heameelega siiamaani. Kuid joomine joomise pärast tekitab minus mõningast õudu. Kui käitume kolmekümneselt ikka samamoodi kui siis, kui sai noore ja mõnevõrra naiivsena katsetatud enda ja end ümbritsevate taluvuse piire, siis mida ütleb see meie kohta nüüd, siin ja praegu?

Ma ei ole kindel, millal oli minu murdepunkt. Kuid millalgi paari aasta eest tekkis tunne, et alkoholi kummardav seltskond on kuidagi erakordselt võõras ja vastumeelne. Ma olin parajasti välismaal, koos endast palju noorematega, ja veetsin paljud õhtud, mil teised selge tähistaeva all õlut või viskit kurgust alla kummutasid, jõusaalis rassides või oma toas arvuti taga kirjutades.

Kui siis mõne kuu möödudes ühele koosviibimisele siiski kohale läksin, oli mu üllatus suur, kui nägin ühe noore pidutseja silmis ei miskit muud kui siirast austust. «Sa oled teistmoodi,» ütles ta mulle, ja ehkki teistest eristumine polnud eesmärk omaette, sain ma ühtäkki aru, et ehk nii ong­i õige.

Kuid mul on endiselt hirm. Hirm oma sõprade, tuttavate, kaasmaalaste pärast. Sest õhtu on alles poisike, pidu on täies hoos ja vaid mõni üksik on vapralt koju läinud. Vaid mõni üksik ärkab hommikul selge peaga, vaatab peeglisse ja ütleb iseendale: «Aitäh!»

Ent ma olen ka lootusrikas, sest neid üksikuid on meie seas üha enam. Ehk löövad lõpuks kõikuma ka need vankumatud normid ja ühel päeval küsitakse hoopis: «Aga miks sa jood?»