Indrek Kuus: dresseeritavad pätid

Indrek Kuus Foto: SCANPIX

Viimasel ajal on isamaalistel pidupäevadel peetud kõnedes teada antud, et eesti mehed on maailma parimad sõdurid. Igapäevaelus näib aga, et paljud mehed elavad kindlas veendumuses, et nad on maailma parimad autojuhid, kes võivad kihutada joobnuna ringi ja sooritada roolis kõikvõimalikke sigadusi. Ja kuna ma ei soovi naistele liiga teha, siis olgu märgitud, et leidub ka õrnema soo esindajaid, kes liikluses just väga meeldivate kommetega ei hiilga.

Liiklusest räägitakse peaaegu sama palju kui ilmast, sest see on oluline ja olulistest asjadest tuleb ikka rääkida. Kuid kas tõelisi lurjuseid ja kaabakaid parandab vestlus võluva ja targa psühholoogiga? Vaevalt. Lurjused ja kaabakad tuleb esimesel võimalusel lihtsalt vangi panna ja hoida neid seal piisavalt pikalt. Mängigu seal rahvastepalli või tehku mida iganes.

Kuid pätte ja logardeid saab ümber kasvatada. Vene vanasõna ütleb küll, et lolli õpetada on sama, mis surnut tohterdada, kuid ma pole selles kindel. Maailma lihtsaim ja järeleproovituim võte olukorra parandamiseks on hakatuseks teise inimesega rääkimine.

1990. aastatel Moskva lähistel ehitajana töötades kohtasin noort kasahhi, kes oli objektil öövalvur. Tema unistus oli teenida 2000 dollarit, et osta maja, ja 5000 dollarit veel, et osta VAZ 2107, Siberi Mercedes. Tänapäeval saab korraliku auto kätte juba mõnesaja euroga ja selle nimel pole vaja isegi kogu suve Soomes maasikaid korjata. Sõitev auto on odavam kui külmkapp või mikrolaineahi ja autoostulubadest ei teata tänapäeval enam midagi. Ehk võiks hoopis kollektiiv otsustada, kas kolleeg N üldse väärib juhiluba ja autot? See oleks muidugi lollus kuubis, kuid kunagi ei tea, mida valijate surve poliitikutele pähe paiskab.  

Romantiline kõrvalepõige; jäägem selle juurde, et auto on inimese sõber, isegi parem kaaslane kui jalgratas. Eesti tuntuim autoajakirjanik Margus-Hans Kuuse ja aasta 1984: «Sõiduautode tootmise kontrollimatu kasvuga tulebki osaliselt seletada neid hädasid, mis lääneriike tabanud on.»

Küllap oleme kõik tabanud end kirumast, et pooltelt inimestelt tuleks juhiluba ära võtta või et seda poleks tohtinud üldse andagi. Paljud, eriti taksojuhid, pole nii optimistlikud, nemad kalkuleerivad sinna 90 protsendi kanti.

Tegelikult võiksid eesti mehed rooli minna nagu ohvitserid. Kui eelmine õhtu venis pikale, siis tuleb proovida rooli taha meelitada abikaasa või mõni muu veetlev daam. Või helistada sõbrale, tellida takso. Kui see ei õnnestu, siis tuleb puhata, einestada, ajada habet ja pisut võimelda. Seejärel juba viksilt ja viisakalt liikluskeerisesse. Lurjused ja kaabakad on meil röövinud liiga palju elusid ja on rõõm teada, et riik neid kiusab vahelduseks sellele, kui niisama kogemata valesti vasakule pööranud naistelt trahviraha korjatakse.