Eesti mehe jaoks ei ole peresuhted ja paarisuhtekvaliteet olulised, kuna ka Eesti riik ei pea tähtsaks nendele vajalikul määral tähelepanu pöörata, leiab Kaia Kapsta.
Kaia Kapsta: Eesti riik ei väärtusta perekonda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis toimub Eesti meestega, oli üks kontekstist välja rebitud küsimus Delfi kommentaariumist vastusena president Toomas Hendrik Ilvese emadepäevale pühendatud kõnele. Küsimusele eelnes ettepanek: «Mehed peaks korraldama üleriigilise suurkogu koosoleku ja arutama katastroofilist olukorda...»
President Ilves viitas oma ettekandes märtsi lõpus toimunud konverentsile «Miks Eesti naine ei sünnita?» ja tõi esile mõtte, et pigem tuleks korraldada konverents «Miks Eesti mees ei võta vastutust?». Märtsikuise konverentsi ühe peakorraldajana juhin tähelepanu sellele, et meil oli ära ka juba järgmine konverents ja sel korral valisime konverentsi teemaks «Tahan last, aga normaalset meest ei ole», mis tõstatus nukravõitu tõdemusena just sellel «naistele vastutuse äralükkamise» konverentsil.
Eesti mehed ja naised tahavad lapsi saada ühepalju. See ei olegi probleem. Probleem on see, et need, kes lapsi tahavad, ei saa omavahel kokku.
Ja mul on kurb sellepärast, et juhul kui me valiksime järgmise konverentsi teemaks näiteks «Kuidas toetada Eesti perede terviklikkust?», siis suure tõenäosusega mööduks see konverents meedias suuremat ühiskondlikku märki maha jätmata, jõudmata seeläbi ka laiema üldsuseni. Terved peresuhted ja terviklik perekond ei ole endiselt meil tänapäeva Eestis prioriteetne teema.
Põhjus on lihtne ja kõigile arusaadav: Eesti riigi ees seisavad väljakutsetena paljud teised, tunduvalt põletavamad ja aktuaalsemad – «huvitavamad» – teemad.
Oleme suhteliselt suures demograafilises kriisis ja hiljaaegu kajastati meedias, et neist vähestest Eestis sündinud ja Eestis kasvavatest lastest kannatavad paljud depressiooni all.
Lisaks on meil üksinda last kasvatavate emade arv üks Euroopa suurimaid, nagu ka üksikisade arv. Meil on suur laste vaesusrisk. Statistika kohaselt on see suurim just üksikvanemaga kasvavatest perekondades. Meil esineb palju lähisuhtevägivalda ja me ei ole isegi veel astunud piisavaid samme selle nähtusega tegelemise suunas, näiteks lähisuhtevägivalla ohvri väidete tõsiselt võtmine.
Samuti võiks Eestis töö- ja pereelu ühildamisega ning soolise võrdõiguslikkusega asjad tunduvalt paremad olla. Toetun president Ilvese väitele: «Kuigi teemaga justkui tegeletakse, palgalõhe meeste ja naiste vahel mitte ei kahane, vaid kasvab. Ka sooline hariduslõhe mitte ei kahane, vaid kasvab – ehkki teistpidi. Vähem haritud saavad oluliselt suuremat palka. Maal, kus on väärtustatud haridust peaaegu kultuslikult, ei väärtustata haritumaid. Sellise kaugeltki mitte paratamatu olukorra tagajärjed vaatavad vastu meie rahvastikunäitajatest. Eesti elanikkond kahaneb, väljarännanute hulgas moodustavad suure osa noored, haritud naised – suur osa neist peatsed emad…»
Siis on meil veel see probleem, et inimesed millegipärast enam eriti ei abiellu, ehkki võiksid jne. Kas te ei näe, kui paljud olulised teemad vajavad lahendamist? Miks peaks riik ja valitsus pöörama tähelepanu niivõrd marginaalsele teemale, nagu seda on suhtekultuur ja paarisuhtekvaliteet perekonnas?
Tänapäeval on raske leida endale Eestis normaalset meest, kellega last saada, kinnitavad äsja avaldatud uuringud. Kommentaariumidest võib selgelt välja lugeda, et ega meil tegelikult leidu ka liiga palju normaalseid naisi, kellega last saada.
Samas võib kommentaariumides märgata, kui palju on meis, eesti inimestes, viha ja kibestumist. Mis toimub eesti mehega? Eesti mees on ju valdavalt igati tore ja usaldusväärne nii sõbra kui ka töökaaslasena. Eesti mehega juhtub midagi siis, kui tegemist on lähisuhtega. Ja tegelikult ei juhtu see ainult eesti mehega, vaid samaväärselt, ehkki teistsuguste ilmingute kaudu ka eesti naisega. Ja perekonna emotsiooniprotsessid mõjutavad ühiskonna emotsiooniprotsesse, selle harmooniat ja terviklikkust.
Mis teeb ühest perest terve ja tugeva pere? Me ei taha saada tänapäeval üheseid vastuseid. Me elame postmodernistlikus ajastus, kus igaühel meist peaks olema õigus oma loole ja tõele. Samas on selle teema kohta paljudes maades tehtud mitmeid uuringuid ja kas see meile meeldib või mitte, aga küsimusele terviklike peresuhete olemuse kohta on olemas üks üsna ühene vastus. Peresuhete terviklikkuse tagab pereliikmete omavaheline suhtlemise turvalisus. Me räägime siinjuures neljast turvalisuse alussambast: füüsilisest, emotsionaalsest, pühendumise ja kogukondlikust turvalisusest.
Ja ka selle kohta, mis on «õnnelik paarisuhe», on vastus olemas – suhted ei ole kunagi staatilised, vaid igal hetkel uuesti defineeritavad ja suhtes olevate inimeste vahel pidevas taasloomise protsessis. Niisiis ei aita isegi ainult abiellumise faktist, et õnnelikus suhtes olla, ehkki see fakt iseenesest aitab suures osas kaasa pühendumise turvalisuse tekkele.
Õnnelikku suhet toetab paari omavaheline suhtlus ja ühenduses olemine. Ma jätaksin siinkohal lähemalt vaatlemata erinevad suhteanomaaliad, näiteks kus teisele poolele enam piisavat hingamisruumi ei anta. Räägin sellest, kuidas luua «head suhet», suhet, kus kõik oleksid õnnelikud ja aktsepteeritud.
Perede ja paaridega töötava spetsialistina sean kahtluse alla mitmed viiele või kümnele punktile üles ehitatud suhteretseptid. Küll leian, et teadlikkus vastavast raamistikust või n-ö suhtemaatriksist, mis annaksid võtme turvalise ja sügavat rahulolu pakkuva paarisuhteni jõudmiseks, on meil küllaltki väike.
Soovi korral leiame ka eestluse ajaloost sellele asjaolule palju õigustusi. On õige ja loogiline, et iga paar ehitab üles oma unikaalse ja kordumatu armastuse loo. Selle peab igaüks ise looma konkreetsele etteantud käsikirjale ja juhisele lootmata. Samas, viis, kuidas me laseme oma suhetel karidele joosta, on universaalne, see kordub põlvest põlve. Me oskame märgata sarnaseid mittetoimivaid suhtemustreid nii oma sõprade-sugulaste kui teinekord ka naabrite juures... Kuni keegi avastab üllatuslikult, et kordab sedasama dünaamikat iseenda lähisuhtes, ning proovib hakata teadlikult midagi teisiti tegema.
Midagi peab toimuma eesti meestega! Hoolimata ühiskonnas valitsevast suurest lahutuste arvust ja kõrgest depressioonitasemest vastavad paljud mehed naiste kutsele tulla ja osaleda koos temaga paarisuhtekoolitusel, võtta aeg teineteisega olemiseks ja oma suhtega tegelemiseks: «Meie ju ei vaja seda, see on mingi naiste jama! Meie peame ikka ise oma asjadega toime tulema.»
Samas täitub naistele mõeldud grupp, kus mõtestatakse hästitoimiva paarisuhte dünaamikat ja otsitakse viise, kuidas siis ikkagi vältida oma elus kibestumist toovaid paarisuhteid, kahe päeva jooksul. See räägib eesti naise suurest igatsusest hea ja turvalise paarisuhete järele inimesega, kellele oleks võimalik loota ja keda usaldada selleks, et oma lastele õnnelik tulevik rajada.
Eesti mees on tegelikult usaldusväärne, aga tal on lihtsalt teised prioriteedid. Ta usub ja usaldab oma valitsust. Eesti mehe jaoks ei ole peresuhted ja paarisuhtekvaliteet olulised, kuna ka Eesti riik ei pea tähtsaks nendele vajalikul määral tähelepanu pöörata. Juhid seavad standardeid ja püstitavad riigis valitsevaid prioriteete. Kui riik ei soosi perekonda kui väärtust, ei muutu meil midagi paremaks ka soolise võrdõiguslikkusega.
Ja pealegi, meil on ju nii palju teisi, tunduvalt olulisemaid küsimusi, millega tegeleda, näiteks laste vaesusrisk ning pere- ja tööelu edukam ühildamine...
Kaia Kapsta on SA Väärtustades Elu juhatuse esimees ja konverentside «Miks Eesti naine ei sünnita?» ja «Tahan last, aga normaalset meest ei ole!» korraldaja.