Rahandusminister Jürgen Ligi.

FOTO: TOOMAS TATAR/PM/SCANPIX BALTICS

Korras rahandus pole küll tank, ent on siiski osa riigi kaitsepoliitikast, kirjutab rahandusminister Jürgen Ligi (Reformi­erakond).

Üks maikuine Tartus käik tundub mulle veel kaks aastat hiljem imeline. Põhjaeestlasena rabas mind siis äkiline kevadsoe, tartlasena ülesäratatud mälestused Toomemäest, Raekoja platsist ja kodusest jooksuringist.

Eurooplase, ministri ja ökonomistina aga näib imelik käigu ametlik põhjus – kaitsta riigikohtus riiki tunnustatud ekspertide ja avaliku arvamuse eest, nagu ma oma toonast missiooni tajun.

«Kohtu all» olin asjas, kas Eesti tohib ühineda Euroopa kollektiivse majandusliku julgeoleku organisatsiooniga ESM, et tegelda rahvusvaheliste kriisidega rahvusvaheliselt ning häda korral saada laenuabi ka ise. Väärtuseline vastuseis sellele oli sedavõrd lihtsakoeline, et mingit ruumi ei jäetud võimalusele, et sõpru võiks ka lihtsalt hädas aidata, või et meil võiks olla talumatult häbi, kui me ainsa liikmena koostööst ära viilime, olles ise suurimad ELi abi saajad.

Tõestada tohtisin ainult seda, et esimene täht fondi nimes tuleb lugeda Eestiks, Euroopa Stabiilsusmehhanism Eesti omaks ja kaitseks Eesti hüvedele, mitte neile ohuks. Õiguskantslerile oli see protsess riigiõiguslik eksperiment, mida ta pidas vajalikuks erialaliselt. Ma võin teda mõista, seda enam, et jutt käis justkui ühest paragrahvist ESMi lepingus, ent mäng käis tulega.

Ta avaldas kohtus arvamust, et tegemist võib olla Euroopa kolonialismiga Eestis. Ka pea pooled kohtunikud pidasid Eesti liitumist suveräänsuse kaotamiseks ning kirjutatud eriarvamustes oli juttu võimu usurpeerimisest Euroopa poolt ja sisuliselt väikeriikide ninapidi vedamisest sellega, et nende osaks jääb hiigelsummade maksmine ilma sõna- või abiõiguseta ise.

Riigikohtule oli see sukeldumine suhteliselt tundmatusse, sest rahvusriigi põhiseaduse eksperdid ei saa olla sama kogemuse ja taustaga, millega on rahvusvahelised majanduskriisi lahendajad. Muidugi ei ole eriala piirid teadmata ka riigikohtule endale, mistõttu kuulati erinevaid eksperte.

Nood paraku ei teinud asja sugugi selgemaks. Juristid ja ökonomistid, kes arvamust avaldasid, näitasid, et neil pole tihti õrna aimugi, kuidas toimib Euroopa koostöö, kui ühine on riikide majandusruum ja kui seotud meie ohud, kuidas rahastatakse riiki või kuidas Euroopa valuutafond raha hangib ja kasutab. Tulemuseks olid hirmulood Eestile osaks saavatest piiramatutest (!) ja viivitamatutest rahanõuetest võõrastes huvides, Eesti maksejõuetusest ja põhiseaduslike kohustuste täitmata jäämisest, rääkijateks meie tipud.

Kokkuvõttes näis, et parim viis säilitada oma suveräänsus ja heaolu on igaühel end käepäraselt relvastada, magamistoa kappi peita ja rahus hääbuda – sest mine sa tea, mida hullu kõik muidu võib juhtuda!

Tegelikkus on osutunud hirmujuttudele vastupidiseks ning pigem minugi oodatust positiivsemaks. Eesti on «koloniseeritu» asemel «koloniseerijate» seas, kes on sundinud viiele riigile peale oma liberaalset majanduspoliitikat ja konservatiivset rahandust. Laenuabi vajanud riigid on selle küsimisega soovitustele vaatamata pigem liigselt venitanud, peljates sõltuvust. Laenu saanud kipuvad programmist välja ettevaatussoovitustest kiiremini.

Abiprogrammist on juba väljunud viiest riigist kolm: täisprogrammist Iirimaa ja Portugal, finantssektori programmist Hispaania. «Ekspertiisile», et väikeriikidel pole õigust laenu saada, on vastuseks tillukesele Küprosele laenatud miljardid. Tema majandusolukord, mida peeti üsna lootusetuks, on abiprogrammi toel positiivselt üllatanud.

Abi saanud riikidel on olnud kohustus kärpida kulusid, tõsta tarbimismakse ja kaotada maksusoodustusi. Jõuliselt on makse kokku kogutud, kärbitud ja reformitud pensionisüsteeme, tõstetud pensioniiga, võetud kontrolli alla tervishoiukulusid, muudetud sotsiaalsüsteeme vajaduspõhisemaks, palgasüsteeme, vallandamist ja värbamist paindlikumaks, riigid on erastanud vara ja kõrvaldanud konkurentsipiiranguid.

Hapu rahandusolukorra tõttu on hoopis neis riikides, mitte abilaenu tagajates, tulnud ohustatuna käsitleda põhiseaduslikke garantiisid, mida aastakümneid ehitati kui kõigutamatuid.

Targem kulutamine ja maksukogumine on viinud kriisiriikide majanduse hoopis tervemasse seisundisse. Börsid on tõusnud ja investorid ärganud. Mõnes riigis on juba taastunud majanduskasv ja hakanud alanema tööpuudus, kõikjal on pidurdunud hinnatõus ja raha väljavool riigist ja jooksevkontolt.

Eelarved on sügavast miinusest liikunud tasakaalu poole, kohati ka laenumaksete-eelsesse, primaarsesse ülejääki. Isegi Kreeka suudab müüa võlakirju, rääkimata programmist lahkunutest. Laenu hinnad on mitu korda alanenud, enamgi, stabiliseerimismeetmete tõttu on mujal ELi riikides laenuintressid nii madalal, et karta võib turusurve ebapiisavust valitsustele. Õnneks kokkulepitud reeglid siiski toimivad ning reformidest ei pääse päriselt ükski riik. Tulemuseks on kindlustunde ja majanduskasvu taastumine kogu Euroopas.

Aga ESM – see töötab rahapõleti ja ohu asemel kindlustusena, kasumi ja suure varuga ning võib mure asemel ­uute hädaliste pealevoolu pärast tunda puudust olemasolevate kadumisest. Mõistagi on Euroopas probleeme ja riske kuhjaga alles, aga juba senise põhjal on põhilised vastused ESMi kriitikutele elust endast antud.

See õppetund peaks sundima edasi mõtlema rahanduse, suveräänsuse ja julgeoleku seoste üle. Kriisiriigid, mitte abistajad, satuvad teistest sõltuvusse. Rahandus pole küll tank, aga nagu tunnistas ka NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, on ta osa kaitsepoliitikast ning ühiskond on eelarvedefitsiidi võrra haavatav. Rahanduse pidev hooldamine tagab suurema kaitse-eelarve ja parema sõjalise kaitse, mitte selle kärpimise, nagu enamikus Euroopas.

Toimiv rahandus ning töökohad on tugevam julgeolek kui mistahes propagandakanal. Kuni riiki ei ähvarda vahetu oht, on ka rahvusvahelises julgeolekukriisis võimalus käituda järjepidevalt ja tõmblemata, toetuda stabiilsele kahele protsendile SKTst ja kollektiivsele kaitsele, mis tagab ligi tuhat korda suurema tagala ning, nagu näeme, ka liitlaste kohaloleku.

Oma valikud muidugi peavad olema targemad, kiirreageerimist ja kasutuskõlblikkust toetavad. Samamoodi on üksiolekust odavam ka rahandusliku stabiilsuse kollektiivne tagamine, väljaminekuna palju väiksem kui neist laekuv kasu ettevõtluse ja kodanike odavama laenamise, investeeringute, kindluse ja lojaalsuse näol.