Laine Randjärv: miks integratsioon kuhugi ei vii?

Laine Randjärv. Foto: PP

On aeg aru saada ja öelda selgesõnaliselt välja, et «integratsioonikuningas on alasti», kirjutab endine kultuuriminister, riigikogu liige Laine Randjärv (Reformierakond) Postimehe arvamusportaalis.

Saksamaa kantsler Angela Merkel tunnistas paar aastat tagasi, et Saksamaa multikultuurne ühiskond on täiesti läbi kukkunud. «Muidugi meie lähenemine, ehitada multikultuurne ühiskond ja elada külg külje kõrval ja üksteise seltskonda nautida, on läbi kukkunud, täiesti läbikukkunud,» tõdes Merkel. «Immigrandid peavad õppima rääkima saksa keelt.» Ning põhjustas oma arvamusega tormi. See oli ootamatult siiras. Ja seetõttu rabav.

Saksamaa proovis 50 aastat sisserändajaid integreerida, kuni kogu ühiskond mõistis, et see ülesanne oli juba oma püstitamisel mittetäitumisele määratud. Eesti on sama asjaga tegelenud napilt üle 20 aasta ning meiegi saavutused pole suuremad kui sakslaste ja teiste lääne-eurooplaste omad. Sotsioloogid, majandusteadlased, politoloogid ning poliitikud, kes seda valjul häälel nõuavad, räägivad pigem ideaalühiskonnast, mida ei ole võimalik saavutada. 

On aeg aru saada ja öelda selgesõnaliselt välja, et «integratsioonikuningas on alasti» ning leida rahumeelseks kooseksiteerimiseks teisi võimalusi.

Kultuuriuurijad Hofstede ja Pedersen märgivad, et «kirjalike ajalooallikate algusaegadest saadik on eri kultuurid omavahel kokku puutunud nii kauplemise, abiellumise kui sõdimise eesmärgil.» (Hofstede, G.J, Pedersen, P.B, Hofstede, G. «Kultuuri uurides», Väike Vanker, 2004) Viimane on aga laastav ning seetõttu on otsitud kaugetest aegadest saadik rahvaste vahel koostöö sisseseadmist. Samad autorid rõhutavad, et rahvusvahelist koostööd takistasid vääritimõistmised suhtlemises, seepärast on 1960ndatel pandud alus uuele koolitussuunale - kultuuridevahelisele kommunikatsioonile.

Ehkki juba üle 50 aasta tagasi mõistsid kultuuriloo teadlased, et sõnumite edastamine ja vastuvõtmine, olukordadest arusaamine ning semantiliste märkide tõlgendamine võib erinevatel rahvastel kardinaalselt erineda, olla isegi vastupidine, on sotsiaalteadlased sisendanud ühiskonnale mingi müstilise integreerumise vajalikkust ja võimalikkust.

Kas ootame, et kõik 191 Eesti vabariigis elava rahva esindajat muutuksid «eestlasteks»? Eesti Vabariigis elades on elementaarne mõista eesti keelt ja suhelda riigikeeles, kuid see ei tähenda, et muutuksid igale kultuurile omased sajandeid juurdunud traditsioonid. Ei soovi ju eestlanegi muutuda lihtsalt ühetaoliseks standartseks eurooplaseks, mis ei tähenda, et me ei tahaks õppida võõrkeeli, et maailmas paremini hakkama saada ja omaenda kultuuri tutvustada.

Kuigi teatud surve ühtlustuda on siiski olemas, nimelt harjutavad mitmed koolid lapsi saama välismaalasteks ning paljud lendavadki siit minema ja tagasi ei tule. Kuid pangem tähele, kuidas me ka ei püüaks, näiteks Inglismaal õppides ja elades jäävad Eestist sinna rännanud inimesed ikka «multi-kulti» esindajateks, kellel emapiimaga kohaliku elu DNA-d sisse pole joodetud. Inglased ja sakslased ja prantslased «ei naudi» meiesuguste isehakanute seltskonda, kui kasutada Merkeli väljendit, niikuinii. Eestist väljarännanud ise peavad aga jätkuvalt oluliseks omaenda kultuuri mäletada ja keelt osata, oma rahvusroogi nautida ja juurdunud traditsioone alles hoida. Ja me ärritume, kui kohalikud sellega, st meiega arvestada ei taha.

Vaatamata sellele, et kulutuuriministeerium on püüdnud jätkata kunagise rahvastikuministri büroo algatatud lõimumisprotsesside arengukavade täitmist, tuleb ausalt tunnistada, et arengut pole toiminud. Aastate jooksul, mil üks teadlastest ja poliitikutest koosnev töögrupp möödunud aastatuhande vahetusel sellele teaduslikus mõttes intellektuaaselt huvitavale tegevusele ning majandusliku poole pealt neile enestele tulusale tegevusele aluse pani, on palju, väga palju raha riigi eelarvest erinevatesse projektidesse voolanud. Raha on kulunud ajurünnakute korraldamiseks, loenduste ja analüüside tegemiseks, tabelite ja diagrammide joonistamiseks, selle kõige trükkimiseks ja levitamiseks. Hea asi on siinjuures vaid see, et palju inimesi on saanud tööd. Tulemused on aga aastast aastasse öelnud ühte ja sama - pakutud meetodid ei toimi!

Mõned julged on õigustatult küsinud: mis on olnud selle töö kõige käegakatsutavam tulemus? Kuigi integreerimise õilsa eesmärgi nimel on korraldatud kultuurisündmusi, toetatud erinevaid seltse, viidud läbi keelekursuseid ning lugematul hulgal uuringuid ja teadustöid, on mu meelest siiski tulemuseks vastumeelsus. Halvasti tunnevad end nii integreeritavad kui integreerijad, ja raske on mõista, kas selle protsessi käigus on see lõimumise suund ikka kahtepidine või tõmmatakse köit vaid ühes suunas. Eestis elavad mitte-eestlased tunnevad end pigem halvasti, kes võib-olla ei soovigi olla «mitte-eestlased». Rõõmsad pole ei ametnikud, kes vastutavad programmi eest, sest tulemust pole ette näidata, ega ka eestlased, kes ei saa aru, kuhu täpselt tuleks integreeruda?

Integratsiooni mõiste on hakanud elama oma elu ja igaüks, kes viitsib, annab sellele eriomase tähenduse. Tegelikult tundub, et me oleme jõudmas sama tõdemuseni Eestis, kuhu Merkel jõudis 2010. aasta sügisel Saksamaal: tööd on tehtud, vaeva nähtud, raha kulutatud, aga tulemus on olematu.

Me oleme soovitud eesmärgini jõudmisel totaalselt läbi kukkunud. Kuid kas see, mida me tahame, on üldse võimalik? On näilisi probleeme, mida nende näilisuse tõttu ei olegi võimalik lahendada. Ega peagi. Integratsioon on üks neist.

Inimestel tuleb lasta olla sellised, nagu nad tahavad olla – elu lõpuni, kui meenutada kunagist pangareklaami. Kõik inimesed peavad saama elada kus iganes maailma otsas täisväärtuslike kodanikena. Na peavad tundma, et neid ei kasvata kogu aeg ümber, vaid nad saavad olla need, kes nad juurtelt ja hingelt on. Vägisi armsaks ei saa. Mida rohkem on survet ja sundi, seda rohkem on vastureaktsiooni. See pole mitte isegi võrdeline reaktsioon, vaid vastuseis on kordades tugevam.

Vaadakem iseendasse – oleme ju uhked oma rahvakultuuri traditsioonide, talupojatarkuse ja oma eesti jonni üle. Prantslastel on oma uhkus, venelastel ja kreeklastel oma. Olgu. Nii peabki olema ja see ei saa meid segada.

Väärtused tänases Euroopas on seotud eelkõige inimeseks olemisega. Majandus- ja finantspoliitika olgu tugevad ja toetugu kokkulepitud kõigile mõistetavatele ühetaolistele reeglitele. Inimestevaheline suhtlemine saagu alguse aga selle tõsiasja mõistmisest ja aktsepteerimisest, et igaüks on oma nägu ja see on ka igaühe õigus.