Marko Tamming: juunipöördest ja juunikommunistidest

Marko Tamming Foto: Erakogu

Enamiku Varese «rahvavalitsuse» liikmete ühisjoon polnud üksnes vasakpoolne ilmavaade, vaid nad olid avaldanud varem tuntavat sümpaatiat NSV Liidu vastu, kirjutab ajaloolane Marko Tamming.

Täna 70 aastat tagasi, 21. juunil 1940 viidi Eestis NSV Liidu tippjuhtkonda kuuluva ÜK(b)P KK sekretäri Andrei Ždanovi juhtimisel läbi nn juunipööre. Tegemist oli NSV Liidu jaoks olulise vaheetapiga teel Eesti Vabariigi annekteerimisele. Eelnevalt, 17. juunil oli Punaarmee Eesti juba okupeerinud. Nüüd oli Moskva soov, et kõik järgnev toimuks võimalikult rahulikult ega ärataks liigset rahvusvahelist tähelepanu, vaid näiks «Eesti rahva vaba tahteavaldusena». Selleks tuli moodustada NSV Liidule kuulekas valitsus, kuhu vähemalt esialgu ei kuuluks ühtegi illegaalse EKP liiget.

Valitsuse vahetuseks otsustati organiseerida 21. juunil Tallinnas ja veel üheteistkümnes  linnas ning asulas Punaarmee üksuste poolt julgestatud tööliste valitsusvastased meeleavaldused. Siiani ei ole õnnestunud kindlaks teha, kui palju osales Tallinnas toimunud kesksel meeleavaldusel demonstrante ning kui paljud neist olid Petseri venelased ja baasidest toodud ümberriietatud sõjaväelased. Lõppkokkuvõttes ei olegi täpsetel arvudel tähtsust, sest üldpilt toimunust ei muutu seeläbi kuigivõrd.

Oluline on see, et demonstrantide käratsemisest endast väljas olnud president Konstantin Päts nõustus vaid kaheksa minutit kestnud kohtumisel Ždanoviga viimase välja pakutud uue valitsusjuhi isikuga, kuigi veel paar päeva tagasi oli ta lootnud uueks peaministriks nimetada Eesti Moskva saadiku August Rei, kelle persoon oli aga Ždanovile vastuvõetamatu. Kui üldiselt kulgesid 21. juunil aset leidnud sündmused Nõukogude stsenaariumi järgi, siis pärastlõunal kippusid nad hetkeks Ždanovi kontrolli alt väljuma, muutudes vägivaldseteks korratusteks.

Relvastatud mässuga sarnanev rahutus ei mahtunud aga Moskva plaanidesse, mistõttu Ždanov andis kiiresti korralduse lõpetada «revolutsiooniline tegevus» ning desarmeerida isemoodustunud võitlussalgad. Ka heisati järgmisel päeval taas Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp, mis oli rea seltsimeeste poolt, kelle hulka kuulus muu hulgas ka 1924. aastal «149 protsessil» 15 aastaks sunnitööle mõistetud Aleksander Resev, 21. juuni õhtul Eesti Töölisspordi Liidu punase plagu vastu vahetatud.

Toimunu võttis NSV Liidu saadik Kuzma Nikitin oma aruandes kokku järgnevalt: «Osa inimesi ei mõistnud meie poliitikat, hindas valitsuse vahetust kui revolutsiooni ja tõi 20. juuni (Nikitin eksib kuupäevaga, tegelikult 21. juuni – M.T.) demonstratsioonisse Oktoobri elemente. […] töölisliikumise juhid Unt, Ruus, Andresen lasksid demonstratsiooni käest […] oleme süüdi, et ei hoidnud küllalt tugevasti töölisliikumise juhte peos …».

Veel 21. juuni õhtul kinnitas Päts ametisse uue valitsuse eesotsas peaminister Johannes Varesega (Barbarus), mis järgnevalt raadio vahendusel ka avalikkusele teatavaks tehti. Asepeaministriks sai Hans Kruus, välisministriks Nigol Andresen, põllutööministriks Aleksander Jõeäär, siseministriks Maksim Unt, haridusministriks Johannes Semper, sotsiaalministriks Neeme Ruus, teedeministriks Orest Kärm, majandusministriks Juhan Nihtig (Narma), sõjaministriks Tõnis Rotberg ja kohtuministriks Boris Sepp. Ajalookirjanduses on rõhutatud, et uue valitsuse tuumiku moodustasid pahempoolsed sotsialistid, kes pärinesid Varese ja Andreseni tutvus- või sõpruskonnast. Kahtlemata tuleb lugeda õigeks seisukoht, et need ühisnimetaja juunikommunistid all tuntuks saanud isikud nägid NSV Liitu läbi roosade prillide, kusjuures ühtede puhul oli tegemist kindlate veendumustega ja teiste puhul naiivsusega. Veel on juunikommunistidest kõneldes esile toodud, et mitmed asjaosalised ei teadnud enda kavatsetavast ametissemääramisest veel 20. juuni õhtul midagi.

Näiteks Hans Kruus viibis sel ajal Tartumaal Valgemetsas. 21. juuni hommikul helistas Kruusi abikaasa Varese palvel Valgemetsa kauplusse, et Kruusiga kiiresti kontakti saada. Viimane palus enne nõusoleku andmist valitsusega liituda mõtlemisaega ja asus ühtlasi valmistuma Tallinna sõiduks. Oma määramisest peaministri asetäitjaks kuulis Kruus õhtul raadiost. Riigikontrolör Karl Soonpää päeviku järgi olla Kruus olnud 22. juunil toimunud esimesel uue valitsuse koosolekul õnnetu, et ta Valgemetsast üles leiti, sest ta oleks meelsasti tahtnud asjast kõrvale jääda.

Kruusi tundeväljendus Soonpääle võis olla siiras, kuid samas ei saa eitada, et tema minevik tegi temast NSV Liidu silmis igati sobiliku mehe asumaks Varese asetäitja kohale. Säärane taust oli ka teistel «rahvavalitsuse» liikmetel, kelle puhul polnud tegemist vaid juhuslike vasakpoolse ilmavaatega inimestega.

Tuntud ajaloolane Hans Kruus osales vabariigi algusaastatel aktiivselt poliitilises elus, olles Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei (EISTP) liidriks. Tegemist oli sotsialistide radikaal­set tiiba esindava parteiga, mis sai muu hulgas illegaalselt EKP-lt rahalist toetust.

Kruus oli tema enda mälestuste kohaselt sel ajal Eestis põrandaaluse EKP tegevust juhtinud Viktor Kingissepaga tihedas salajases kirjavahetuses, kusjuures Kingissepp tellis «rohkesti […] mitmesugustes küsimustes informatsiooni, millist soovi püüdsime rahuldada» (Kruus oli Asutava Kogu ja I riigikogu liige). Kirjavahetus Kingissepa ja Kruusi vahel jätkus kuni 1921. aasta aprillini. Kaitsepolitsei andmetel käis Kruus samal ajal sageli ka Nõukogude Venemaa esinduses.

1920. aasta mais toimunud üleriiklikul maatööliste ametiühingute kongressil kutsus Kruus oma kõnes üles klassivõitlusele töölisklassi võimu kehtestamiseks riigis ja süüdistas Eesti riigivõimu töölisklassi rõhumises. Kaitsepolitsei uurimine Kruusi suhtes antud kõne küsimuses siiski lõpetati, sest Tallinna tähtsamate asjade kohtu-uurija leidis, et Kruusi kõnedes otsest üleskutset vägivaldseks riigipöördeks polnud.

Millise parteiga oli EISTP puhul tegu, näitab kõnekalt fakt, et sooviti saada Kominterni liikmeks. Selles küsimuses sõitsid 1921. aasta suve alguses Kominterni kolmandale kongressile Moskvasse Hans Kruus ja Martin Bleimann, kes oli EISTP sekretär ja ühtlasi riigikogu liige. Eesti sõjaväeluure andmeil oli Bleimann Petrogradi sõjaväeringkonna luurevalitsuse Pihkvas asuva punkti kaastööline. Moskvas olles sattusid mõlemad mehed tšekaa eriosakonna ehk Nõukogude vastuluure tähelepanu alla, kes nii Bleimanni kui ka Kruusi üle kuulas, kuna tšekaale oli laekunud informatsioon, et üks kahest EISTP esindajast edastab Eesti Moskva saatkonda kongressi kohta materjale. Võimalik, et tegemist oli EKP-poolse valekaebusega, sest viimane ei olnud huvitatud EISTP Kominterni vastuvõtmisest. Igatahes taandus Kruus pärast Moskvast tagasijõudmist poliitikast, pannes järgnevalt 1922. aasta märtsis maha ka riigikogu liikme volitused.

Kruusi näide kehtib vähemal või rohkemal kujul enamiku Varese valitsuse liikmete kohta (täiesti eraldiseisev figuur oli sõjaminister Rotberg) – nad polnud üksnes vasakpoolse ilmavaatega, vaid avaldanud varem tuntavat sümpaatiat NSV Liidu suunal. Samuti olid nad eri ajal omanud kontakte Nõukogude saatkonnaga Tallinnas. Varese arvates oli NSV Liit eeskujuks ja mustermaaks kodanlikule maailmale. Andresen oli sarnaselt Kruusiga kuulunud EISTPsse. 1926. aastal astus Andresen aga Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei (ESTP) liikmeks.

Andreseni suhted Nõukogude saatkonnaga said alguse juba 1920. aastate alguses ja tihenesid vabadussõjalaste liikumise elavnedes. 1934. aastal lahkus Andresen koos Jõeääre ja Undiga ESTP riigikogu fraktsioonist, et moodustada nn marksistliku töörahvaühenduse riigikogu rühm. Seda loetelu võiks siinkohal veel pikalt jätkata, kuid küllap on igal huvilisel võimalik talle huvipakkuva isiku kohta ise lähemalt lugeda.
Tõdegem siinkohal vaid kokkuvõtteks, et Varese «rahvavalitsuse» isikuteringi puhul olid ühendavateks teguriteks poliitilised vaated ja kontaktid NSV Liidu saatkonnaga. See, et tegemist oli enamikus üksteisele tuttavate või koguni ühte sõpruskonda kuuluvate isikutega, tulenes ühelt poolt Eesti väiksusest («kõik tunnevad kõiki») ja teiselt poolt sarnasest maailmapildist, mis kahtlemata on suhtlusringkonna kujunemisel üks olulisi mõjutajaid.

Artikli autor Marko Tamming ja ajaloolane Reigo Rosenthal avaldasid selle aasta kevadel raamatu «Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924» (kirjastus SE&JS).