Juuli lõpus Barcelonas toimuvale kergejõustiku EMile sõidab ilmselt rohkearvuline Eesti koondis ning meil on ka paar medalikandidaati, kuid tervikuna on Eesti kergejõustiku tase madal. Selle väite ilmekaks näiteks on eestlaste pudenemine võistkondliku EMi esiliigast.
Tähelepanelikumale kergejõustikusõbrale polnud mudaliigasse vajumine sugugi üllatus. Väiksel riigil on nii suurel spordialal raske ühtlase tasemega võistkonda koostada. Eriti veel siis, kui mitmed potentsiaalsed esinumbrid jäävad erinevatel põhjustel kõrvale – kes on vigastatud, kes valmistub mitmevõistluseks, kes on lihtsalt alavormis…
Kui lisada suure hulga eestlastest kergejõustiklaste komme iga hinna eest võistlemisest kõrvale hoida, saab ka selgeks, miks on alaliidul koondise koostamine nii keerukas ülesanne. Kevadiste võistluste lühikeste protokollitulpade põhjal koostatud hõredad edetabelid ei jäta valikuks just laialdasi võimalusi. Kõik see on karm reaalsus ning olukorra muutumist pole põhjust loota.
Seega jääbki Eesti kergejõustiku rolliks Euroopa mudaliiga ja pisut soliidsemat seltskonda pakkuva esiliiga vahel pendeldamine ning päris tiitlivõistlustel üksikute tippude imetlemine.