/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Uus liiklusseadus on juba jõudnud avalikkuse meeled ärevile ajada. Seaduse mittetundmine ei päästa karistusest! Uus seadus on liiga keeruline! Muudatusi tuleb korraga liiga palju! Keegi ei jõua seda läbi lugeda! Mäss ja paanika! Selle hädakisa peale tahaks maailma parimat Rootsi kuninga alamat tsiteerides öelda: rahu, ainult rahu!
Seadusandja tegi õigesti, et läks välja põhimõttelistele ümberkorraldustele. Menetlus kestis kaua, kuid komisjonides lisatud ideed on lõpptekstile kasuks tulnud. Tõsi, seadus sisaldab uusi mõisteid ning mitmeid olemasolevaid on tublisti muudetud. Kuid tublisti muutunud on ju kogu meie liiklus.
Kui ma kümme aastat tagasi oma kodu lähedal asuvast koolimajast möödusin, ei seisnud värava taga mõnikümmend rollerit nagu praegu; mootorrattaid liigub Eesti teedel enam kui kaks korda rohkem; kümnend on liiklusse toonud elektrimootoriga jalgrattaid, elektrimopeede ja nn tasakaaluliikureid (Segway); paljudes garaažides on auto kõrval koha sisse võtnud ATV või mootorsaan. Need sõidukid ei täienda üksnes tänavapilti – järjest enam on nendega seoses tulnud päevakorda juhtimisõigust, kindlustust, liiklusohtust ja paljut muud puudutavad küsimused.
Kuigi minu meelest pole Eesti omavalitsused jalgrattaliikluse arendamisel veel piisavalt pingutanud, on olukord kõvasti paranenud. Rattateid on juurde ehitatud, kuid seoses sellega on tekkinud meil harjumatuid ristmikke uute liikluskorraldusvahenditega (teekattemärgistus, rattafoorid jms). Linnades on jõulisemalt asutud andma rohelist teed ühistranspordile.
Eeltoodud loetelu võiks pikalt jätkata. Ja just seepärast on mõistetav, et senise seaduse jupi kaupa parandamine olnuks ebaefektiivne. Suurte muudatuste puhul tuleb ikka ette, et praktika võib tuua omajagu segadust, kuid ega ükski seadus kunagi lõplikult valmis saa. Uued reeglid ülekäigurajal, mopeedide juhtimisõigus ja registreerimine, ohutusvesti kohustuslik kandmine teatud olukorras ja nii edasi – kõik see vajab harjumist ja eelkõige mõistvat suhtumist neilt, kes seaduse täitmist kontrollivad. Üleriigilised teavituskampaaniad teatud punktide osas oleksid igati abiks. Siis kaob ka hirm, mis nagu ikka kipub olema suurem kui asi väärt. (Selle seaduse võiks muidugi iga kodanik ka läbi lugeda. Liiklejad oleme me ju ühel või teisel moel kõik.)
P.S. Muide, liiklusseaduse eest vastutanud riigikogu liige oli Margus Lepik, kes vahetult enne lõpphääletust asus Toompealt Valga maavanema kohale. Keskmise anonüümse netikommentaatori seisukoht lahkumisuudise juures paistis olevat, et Lepik oli järjekordne tundmatu broiler, kes parlamendis midagi peale «õige» nupuvajutuse ei teinud. Paistab, et tegi ikka küll.