FOTO: Kaader filmist

Kuuldus, et 2013. aastal on Prantsusmaal valminud uus film vihmametsadest, äratas põneva ootustunde. Kuigi neid on ju varemgi tehtud ja nähtud. Vihmamets kui loodusnähtus on aga midagi nii vägevat, keerukat, salapärast ja iidset, et iga järgmine filmiekspeditsioon võib vaataja jaoks avastada sealsamas uue senitundmatu maailma. Kõik sõltub filmiloojate andekusest, teadmistest, tarkusest, elutajust, visadusest ja professionaalsetest oskustest. Nii nagu iga loodusfilm, võib ka film vihmametsadest olla imetlusväärne ja mõtlemapanev avastusretk tundmatusse, seiklusreisi reklaam või unelevasse rammestusse suigutav ajaviide.

Siis tuli teade, et oodatud film «Oli kord üks mets» («Il était une forêt») jõuab ka meie ekraanidele. Ja selle režissöör on Luc Jacquet.

Jacquet on filmimaailmas omamoodi erandlik kuju. Hariduselt bioloog, loomabioloogia ja ökoloogia magister, kes spetsiaalset filmiõpet minu teada läbinud ei ole. Noore bioloogina läks ta teadusekspeditsiooni koosseisus Antarktikasse pingviine uurima. Filmides neid algul uurimise otstarbel, seadis ta sellest materjalist Prantsusmaale naasnuna kokku pooletunnise filmi «Pingviinide kongress» (1993).

Sealt algaski tema puutumatu looduse ja selle nähtuste filmija ja režissööri tee. Järgnes ridamisi loodussaateid ja -lühifilme, mis tipnes seni enim kuulsust ja tuntust toonud «Pingviinide marsiga». 2005. aastal sai see ka parima dokumentaalfilmi Oscari. 2007. aastal tegi ta veel mängufilmi «Rebane ja laps».

Seekordse metsafilmi juures on tema kaaslaseks, võiks öelda inspireerijaks, üks tuntumaid prantsuse botaanikuid, Montpellier’ ülikooli emeriitprofessor Francis Hallé (1938), paljude teadustööde ja aimeraamatute ­autor. Inimene, kes on vihmametsades kodus, kelle terve elu on pühendatud selle looduskoosluse uurimisele ja tunnetamisele.

Hallé’l on ka kunstnikukätt, mitu oma raamatut on ta ise selgitavate joonistustega illustreerinud. Kes võiks veel nüüdisaegse tsiviliseeritud inimkonna esindajatest paremini tunda, mõista ja tunnetada vihmametsi kui elukooslust! Kuuldavasti olevat Hallé otsinud tervelt 25 aastat filmiloojat, kes suudaks tuua vaatajateni vihmametsades toimuva nii, nagu tema seda mõistab ja näeb, ning on lõpuks sellise looja Jacquet’i näol leidnud.

Minu ootused on kruvitud laeni.

Sõpruse kino saal. Esilinastus. Nõukaajal suursuguseks kinotempliks ehitatud majas pääseb filmi tarbeks allesjäänud saali tagasihoidlikust kõrvaluksest, ent selles saalis valitseb sõnulseletamatu hubasus, kinolik atmosfäär, mis sinna ruumi on aja jooksul filmide ja publiku koostoimel talletunud ning mille Sõpruse praegused omanikud on pieteeditundega väärtustanud.

Muude eeltoimingute hulgas ütleb sissejuhatava eessõna Hendrik Relve, Eesti puude ja metsade väsimatu populariseerija ja sama väsimatu loodusrännumees. Mees, kel vihmametsadega isiklikke kogemusi vast rohkem kui kellelgi teisel Eestimaal. Palju ilusaid ja südamlikke sõnu. Tema lõpusoovitus «laske ennast lõdvaks, nautige» lülitab korraks ajus pinisema ootamatu häiresignaali…

Hämardub. Algab teekond vihmametsa. Algus on ootamatu. Ekraanil veab must pliiats joont. Seejärel teist. Vormub mingi taime joonis. Uus kujund nagu maagiline märk…

Puude all, hubaselt justkui oma koduaias, istub hallipäine mees. Visandab taimekujundeid paberile. Vihmametsa salapäraste helide taustal kõlab mehe ekraanitagune hääl. «Minu nimi on Francis Hallé. Olen veetnud oma elu metsas. Ja näinud puid sündimas, elamas ja suremas…»

Ei ole kahtlust, palju näinud ja kogenud mees kavatseb vaatajaga oma teadmisi jagada. Olla teejuhiks selles filmis. Paljulubava monoloogi jätkudes kannab kaamera vaatajat edasi vihmametsa.

Nüüdisaegsed filmimistehnoloogia võimalused on tõepoolest rabavad. Väikesed kaamerat kandvad droonid ja paljud muud imevidinad võimaldavad vaatajal hõljuda vihmametsas, kulgeda vaimuna eri kõrgustel ja kihistustes, näha metsa nii, nagu ka seal ise kohal olles seda kunagi ei saaks.

Vihmametsa kohal hõljudes läheneme võimsa puu ladvale, mille harude vahelt avastame taas mugavalt istuva Hallé’ oma joonisemapiga. Hetk hiljem laskub vana mees kõrgusest nagu ämblik mööda niiti maapinnale ja aitab vaatajal märgata varjunud, keskkonnaga tervikuks sulavaid elusaid olevusi. Aeg-ajalt ilmuvad algustiitrid annavad vaatajale mõista, et tegemist on ikka alles filmi sissejuhatusega.

Kulgemine ekraanil jätkub. Tekkivate kujunditega ja jätkuva monoloogiga Lembit Ulfsaki vahendusel määratletakse Hallé’ roll järgnevas filmis.

Filmivaatajana igatsen juba, et see vana teadjamees võtaks mind oma käekõrvale ja juhiks temale nii kodusesse vihmametsa, avaks mulle oma avastuste laeka. Ma tahan näha ta silmi, lugeda ta kehakeelt, olen valmis koos temaga hõiskama vaimustusest ja ahastama selle loodusliku imedemaailma läheneva hävingu pärast. Ma olen valmis järgnema targale teejuhile.

Filmi autorid on aga määranud teadlasele selles suurejoonelises näitemängus visuaalselt hoopis teise – statisti – rolli. Kord vilksatab Hallé’ käsi, kord jalg, kord õlg, kord figuur, kord nägugi. Kuuleme jätkuvalt vaid kaadritagust teksti. Mees, keda näeme, ja mees keda kuuleme, on nagu kaks erinevat inimest. Kuuleme targa inimese tarka hingestatud teksti. Kaadrist kaadrisse näeme teda truult kandvat paberile taimede ja puude kujundeid. Nendest kujunditest võiks ju kasvada animatsiooni abil kujutelm koletusliku raidejärgse tühermaa uuesti elule ärkamisest. Seda silda paraku ei teki.

Vastu ootusi muutub film asjalikuks, bioloogiatundi sobivaks õppefilmiks. Ilmselt on mu ootused liiga kõrged olnud. Märkamatult on esialgne kulgev ja avastav laad asendunud illustreeriva pildikäsitlusega, mis on pigem taustaks naiivsevõitu animatsioonile ja dotseerivale tekstile.

Animatsiooni ohjeldamatu pillerkaar muutub pikapeale lausa tüütavaks. Veenvad episoodid vihmametsa kooslusvahekordadest tunduvad valesse paika sattunutena ega pääse enam mõjule. See, mis mulle, täiskasvanud ja kogenud filmivaatajale tundub pildis liialt naiivne ja illustreeriv olevat, võib metsa arengut selgitavas bioloogiatunnis täiesti kohane olla.

Küll aga tahaks sealgi vaiksemaks keerata või hoopis välja lülitada paiguti üsna pealetükkivaks muutuvat muusikat… Newage’ilik, üliillustreeriv muusika tundub selles filmis üldse rohkem segavat kui kaasa aitavat. Märksa enam tahaks kuulda vihmametsa loomulikke loodushääli… Esialgne vaimustus lahtub tasapisi…

Vastuseta küsimusi tekib vaatamise käigus järjest juurde. Film on eklektiline, kokku oleks monteeritud justkui mitu filmi. Mis on ikkagi peamine eesmärk: kas avada seda, mis olemas, st veel eksisteerivat ehedat vihmametsa, teha õppefilm metsa kasvamisest ja arengust või luua muinasjutuline filmiunelm robustselt hävitatud metsa uuenemisest? Mulle tundub veenvaim just õppefilmi suund, milles kõige haaravam vana õpetlase valuline ja õpetlik tekst.

Ja siiski…

Mis sundis tegijaid paigutama Hallé’ visuaalseks statistiks ja tema teksti ainult kaadritaguseks monoloogiks? Kas on ­õigustatud kahe erineva mandri vihmametsade ühendamine üheks sümboolseks metsaks? Või on teisel mandril filmitud mets pandud tinglikult mängima n-ö taastuva metsa rolli? Hävitatud vihmametsa asemele võib uus mets seitsme sajandi jooksul kasvada. Aga taastuda? Ka kümnete tuhandete aastate pärast?

Mingi vulgaardarvinistlik hõng jääb kripeldama… Küll võitlevad puud omavahel olemasolu eest, puud ja röövikud kavaldavad sellesama olemasolu nimel üksteist üle ja peletavad mürgiga ohtlikke loomi eemale… Tegelikult toimub ju loomulik püsivaks koosluseks tasakaalustumise protsess.

Ilmselt olen veidi ebaõiglane. Taltun pikkamööda. Tasapisi võtan omaks Hendrik Relve soovituse lõdvestuda ning nautida suurepärast loodusvaatemängu.

Nähes filmi lõpus Francis Hallé’t sama kõrge puu ladvas istumas, hakkab mul tast kahju. Loodetud kohtumine jäi kuidagi poolikuks.

Sõber tuli koduteel vastu. «Noh, kuidas oli? Tasub minna vaatama?» Muidugi tasub, vastan. Näed veidikene vihmametsa nii, nagu sul endal ei ole kunagi võimalik näha. Ega vanemalgi inimesel teave mööda külgi maha jookse. Kui vaatamisel tekib palju küsimusi, siis eks seegi ole väärtus omaette.

Küll aga teeksin siinkohal lausa üleskutse bioloogiaõpetajatele kasutada võimalust ja suunata oma õpilasi seda filmi vaatama. Täiendavaid selgitusi võib ju soovi korral hiljem juurde lisada.


Uus film eesti kinolevis

«Oli kord üks mets»

Režissöör Luc Jacquet

Prantsusmaa 2013

Alates 30. aprillist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes