Üks tont käib ringi mööda maailma ja tema nimi on Thomas Piketty. Prantsuse majandusteadlase 700-leheküljeline teos «Kapital 21. sajandil» on hetkel üks maailma enim müüdud raamatuid. Kui raamat eelmine aasta ilmus, hakkasid levima jutud millestki teed rajavast, ent kui 2014. aasta märts tõi lettidele ingliskeelse tõlke, sai värelevast suitsust korralik plahvatus.
Ka Piketty kriitikud nõustuvad, et pärast «Kapitali 21. sajandil» ei saa me rikkusest ja ebavõrdsusest rääkida nii nagu enne... Kui Pikettyt on võrreldud Marxiga, on mees muianud, et tegelikult polegi ta «Kapitali» läbi lugenud – see on liiga segane. Piketty trump on see, mis Marxil täiesti puudu – andmed, statistika. Need hõlmavad kolme sajandit ja paarikümmend riiki, ning näitavad selgelt, et kasum investeeringutelt – vana hea Kapital – kasvab kiiremini kui palgad ja majandustõus.
Piketty tees on lihtne: kapitalistlik süsteem kaldub «päeva lõpuks» väga ebavõrdsele rikkuse jaotusele. 1913–1975, mil ebavõrdsus läänes vähenes, oli ajalooline erand, mille põhjustasid Suur Depressioon, kaks maailmasõda, ametiühingud ja progressiivsed maksud. Viimased 30 aastat on ebavõrdsus aina kasvanud. Piketty hoiatab, varsti oleme lähedal 19. sajandi rantjeekapitalismile. Ameerika unistus on surnud – ka enamikul andekatest ja töökatest pole iial võimalik üle teatud tasandi küündida, mõni erand, nagu tehnoloogiageeniused või filmistaarid, välja arvata. Kurikuulus «üks protsent» saab veel rikkamaks, ja ülejäänud mitte, pingutagu nad palju tahes.
Pikettyt ollagi inspireerinud nn Rastignaci dilemma. Rastignac on Balzaci romaani «Isa Goriot» tegelane, kes taipab, et kui ta abiellub Mme Victorinega, saab ta ligipääsu naise pärandile ja teenida kümme korda rohkem, kui tehes kõige edukamat karjääri. Piketty meelest on võtmeküsimus just «patrimoniaalse keskklassi» tugevus. Balzaci ja (Marxi inspireerinud) Dickensi ajal keskklassi polnud. Nüüd on, ja ka kõik see, mis oleks Marxi jaoks olnud puha paradiis – fikseeritud tööaeg, puhkus, miinimumpalk ja muud sotsiaalsed garantiid. Piketty kogutud statistika näitab aga julmalt, kuidas sotsiaalne mobiilsus arenenud riikides aina väheneb.
Üheks lahenduseks pakub Piketty «kasulikku utoopiat», mis oleks progressiivne rikkusemaks (võluravim – haridus – toimib koostöös maksusüsteemiga). Ehk inimene, kes alles kogub kapitali ehk omab ühte maja, mille eest ta iga kuu tasub pangalaenu, maksab oma omandi pealt vähem maksu kui hertsog, kes on pärinud sada lossi. Piketty meenutab, et viis aastat tagasi poleks keegi uskunud, et Šveitsi pangad muudavad pangasaladuse seadust, kuid rahvusvahelise surve tõttu see juhtus. Nii soovitab ta Euroopale ühtsemat ja rangemat seadus- ja järelevalvevõrku. Sest kui praegu Kreeka tahab rikkureid maksustada, siis kannaksid nad vara mujale. «Kasulik utoopia» toimiks tõeliselt vaid globaalselt...
Piketty kriitikud väidavad, et ka kõige vaesem elab täna (läänemaailmas) paremini (ja kauem!) kui sada aastat tagasi. Piketty auks peab ütlema, et ta pole jätnud klassivihase muljet. Pigem üritab ta siiralt arutleda, kuidas ebavõrdsust vähendada, või kuidas säilitada mingitki meritokraatiat. Teame, et liiga suur ebavõrdsus kasvatab kuritegevust, õõnestab demokraatiat jne. Aga teame ka süsteeme, mis liigselt võrdsustavad ja igasuguse arengu kinni puurivad.
Vähemalt on Piketty algatanud väga vajaliku debati. Elame-näeme.