Kajaka teoreem

FOTO: Kaader filmist

Reede, hea päev, õhtul on Sõpruses esilinastus. Väike vein, suupisted, tarkade inimeste loba, nii nagu ikka seltskonnas kombeks, kerge klatš enne avakõnesid. Autoril surutakse käppa, mõni hiilib käpasurumise kohustusest kõrvale. Kintsukaapijad ja austajannad sätivad ennast staaride ja asjapulkade lähedale. Käib vilgas pugemine, lobistamine. Kohal on kodanikud, kes iial ei puudu üheltki esikalt, näituseavamiselt, raamatu presentatsioonilt. Kuidas saakski puududa, jagatakse veini ja suupisteid.

Veini läheb ikka. Ohtralt läheb, teadjamad viskavad kiirelt paar pokaali rindu ja jäävad veinilaua lähedale. Hiljem ei pruugi enam löögile pääseda. Sarv tuleb ikka enne filmi vaatamist mõnusalt soojaks tõmmata. Valge vein lõpeb alati kiiremini otsa. Iseenesest vahet pole, ega punane ka järele jää.

Värsked lapsevanemad on oma paarikuuse tite kaasa võtnud. Õige kah. Laps kohe sünnist peale kultuuri sekka, emale boonuseks võimalus olla tähelepanu keskpunktis. Naised imetlevad õhinal linnupoega. Issand, kui armas laps, näe, naeratas!

Pool tunnikest võetakse hoogu, siis läheb autor lavale.

Täname, täname, täname.

«Neli aastat on protsess aega võtnud, eriti tahaks tänada helimeest, kes on tohutu töö ära teinud, oma erakordse kuulmisega helitaustad, muusika, õhustiku, nüansid paika timminud.»

Tagareas hüpitab õnnelik ema tibupoega. Ei tea, kas laps vajab hüpitamist või vajab ema tähelepanu.

Tuli lastakse surnuks. Mis seal siis ikka, hakkame filmi vaatama.

Kajaks lendab kõrghoonete vahel. Napp väljapeetud sinakashall koloriit. Lind kasutab kõrghoonete tõmbetuult, liugleb pildis, joonistab poognaid. Pilvelõhkujate klaaspinnad, peegeldused, külm metall. Pildis on stiili. Trilleri-tundega muusika, kajaka kiljatused.

«Kajaka teoreem».

Legendi järgi on kajakad merel hukkunud meremeeste hinged. Moodsal ajal on linnud end linna elama sättinud.

Kusagilt saali keskel tõuseb püsti napis seelikus või kleidis – pime on, ei pane täpselt tähele – tugevate kintsudega skandaalne naiskunstnik ja läheb pissile. Kõnnakus on tunda eneseteadvust, mitte sellist vaikset varvastel hiilimist. Ikka tugeva sammuga, mütaki, mütaki.

Õnneks on helitaustas parasjagu õrn piano, mis laseb sammudel ruumis paremini domineerida. Pealegi, vein tahab vabastamist.

Diktor: «Räägitakse, et viimasel ajal on inimesed kaduma hakanud. Liiguvad hullumeelsed teooriad, nagu keegi jahiks meid, jälgiks kuskil, ootaks, et kui aeg on küps, napsab inimese ära. Paljud ei julge enam siseruumidest väljudagi.»

Lind maandub katusele. Kõnnib närviliselt edasi-tagasi, kaebleb.

Tagarea titt ema süles astub linnuga dialoogi, laseb kuuldavale piuksatuse. Ekraanil on lindude kisa.

Titt laliseb, otsib enda seest häält, kiljatab rõõmsalt. Lapsevanem kussutab õrnalt linnupoega. Kajakad teevad pesa. Emalind istub pesal. Isalind hangib toitu.

Ema ulatab tite isa sülle. Titt muutub häälekamaks.

Kajakapojad kooruvad.

Titt isa süles piuksub, väuksub. Ema võtab isa sülest tibupoja, surub vastu rinda, kussutab. Titt vääksatab.

Pissilt saabub skandaalne naiskunstnik, marsib sama stiilipuhtalt saali keskele, potsatab oma kohale tagasi. Aitäh, ilus täpne sooritus, tubli näide, kuidas kõrvaltegelane napi vahendiga ennast meeldejäävaks suudab mängida. Tõsi, mõni aeg hiljem lugupeetav kordab oma etteastet, paraku kordus jääb kahvatuks.

Lindude ja tite dialoog muutub tihedamaks. Teise kolmandiku filmist domineerib helipildis täielikult titt. Linnud ekraanil on surutud kõrvaltegelasteks.

Ema saab kogu igatsetud tähelepanu. Vana tuntud tõde: kui midagi saab liiga pikalt ja pidevalt, hakkab see tüütama. Ema tõuseb, titt süles, ja peategelane lahkub häälitsuste saatel. Levivad kuuldused, et kajakad näppavad hingesid.

Kajakapoeg ekraanil on murdnud tiiva, hädas lind eksleb abitult autode vahel.  

Film lõpeb, tuled süttivad.

Aitäh helimehele, kes vaeva nägi ja nüansid paika timmis. Aitäh režissöörile, et ta nelja-aastasest filmitegemise protsessist end läbi näris. Aitäh emale ja peategelasele titele. Loodan teid järgmise filmi esikal jälle näha, vahet pole, mis filmiga tegu saab olema, peategelaseks jääb alati titt.

Olen kuulnud mantrat, et tõelise filmielamuse saab ainult kinos, suurelt ekraanilt. ­Tõsi või?

Et mis ma filmist arvan, mis mul autorile öelda on? Vabanda, Joosep, jään vastuse võlgu, tuleb veel kord vaadata. See napp aeg, mis ma ekraanile sain pilku heita, tundus mulle, et sul on isikupärane maailmapilt ja trafaretist erinev lähenemisnurk. Sul on selgroogu formaadinõuded kuu peale saata ja nõutava 52 minuti asemel 40-minutiline film teha. Julgen veksli välja visata, et Joosep Matjusest saab tegija.

Maestro Rein Maranit võib õnnitleda, ta on kasvatanud endale tugeva mantlipärija.