Kui eurotsooni liikmeks saamine tähendab, et mõne aasta pärast ei tunne keegi ennast imelikult, kui ütleb «Jah, ma olen eestlane», siis on see ainult hea, kirjutab Abdul Turay.
Abdul Turay: suund läände
21. juuni 2010, 10:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned inimesed tunnevad välismaale sattudes häbi ega julge öelda, et nad on eestlased, isegi kui on selge, et vestluskaaslane on piisavalt tark, teadmaks, et niisugune riik on olemas.
Üks kunagine tuttav kõneles neiust, keda ta oli kohanud Londoni veinibaaris. Täheldades kerget aktsenti, küsis ta, kust neiu pärit on. Konkreetse riigi nimetamise asemel vakatas neiu korraks ja sõnas lõpuks, et ta on... «ühest Põhja-Euroopa riigist».
Päris korralike detektiivivõimetega noormees mõtles selle üle veidi ja lausus siis keerutamata: «Sa pead olema siis Eestist.»
Ta kirjeldas, kuidas neiu punastas ja vaatas kohmetult ringi, otsekui oleks avastatud mõni tema räpane saladus.
Ta selgitas mulle, et kui neiu oleks olnud mõnest «tõelisest» Põhja-Euroopa riigist, näiteks Taanist või Rootsist, oleks ta öelnud, et on taanlane või rootslane ja asi ants. Seepärast pidi ta olema pärit mõnest «vähe tuntud, maru vaesest Ida-Euroopa kolkast», nagu mu sõber selle sõnastas.
«Ja «Põhja-Euroopas» on ainult üks riik, mis sellele kirjeldusele vastab,» sõnas ta.
Loomulikult ei öelnud ta seda neiule. Küllap ta üritas selle asemel hoopis talle külge lüüa.
Kus siis Eesti tegelikult asub? On see Ida-Euroopa riik või lääneriik? Balti riik, Põhjamaa või mõlemat? Võib-olla ongi see Põhja-Euroopas.
On see üldse tähtis? Eespool toodud näitest ilmneb, et vähemalt välismaal viibivate eestlaste hea enesetunde tagamiseks on see küll oluline.
Kui üldse kunagi on olnud selge, kus Eesti täpselt asub, siis lähiajaloo sündmused on seda oluliselt muutnud.
Kõik kolm Balti riiki on soovinud olla täielikult lõimunud «lääneriikidega» ning varasemal ajal on nad sellel teel liikunud kogu aeg üheskoos. Kõik kolm riiki said ühel ajal iseseisvuse ning liitusid ELi ja NATOga samal ajal.
Eesti majandus on küll alati olnud tugevam, aga nüüd on ta ennast ka praktilises mõttes ette rebinud. Eesti on juba OECD liige ja järgmisel aastal saab ta lõpuks ka eurotsooni liikmeks.
Kõik need saavutused on toonud kiiresti kasu. Standard and Poor’s tõstis Eesti krediidireitingu sel nädalal A peale. See muudab valitsusele raha laenamise odavamaks ning kaubad ja teenused keskmisele eestlasele kättesaadavamaks kui teistele Balti riikide elanikele.
«Eesti on meie hinnangul järjekindlalt demonstreerinud majanduse, rahanduse ja tööjõuturu paindlikkust, mis on vajalik rahaliidu seatud piirangute täitmiseks,» teatas reitinguagentuur oma pressiteates.
Lätis ja Leedus on olukord hirmus. IMF hindab, et Läti kapitali- ja finantsdefitsiit ulatus 2009. aastal 4,2 miljardi euroni ning on 2010. aastal 1,5 miljardit eurot ehk üheksa protsenti SKPst. Analüütikute arvates ei ole Läti ja Leedu euroks valmis vähemalt 2014. aastani, peamiselt just hiiglasliku eelarvedefitsiidi ja laenukoormuse tõttu. Ja mis veel hullem: isegi kui nende majandus paraneb, võib see muuta nad veel vähem eurokõlblikuks, sest majanduse kasvades hakkab kasvama ka inflatsioon, kuid selle vaoshoidmine on üks eurotsooni pääsemise nõudeid.
Möödunud nädalal, 11. juunil, kohtus peaminister Andrus Ansip oma Läti ametikaaslase Valdis Dombrovskisega, et arutada Läti ja Eesti sidemete tugevdamist. Samal päeval avaldati aruanne Eesti ja Läti koostöö tuleviku kohta, mille olid koostanud Anvar Samost Eestist ja Andris Razāns Lätist. Aruanne tõi ära 65 ettepanekut üheksast eri valdkonnast, muu hulgas mainiti ära sellised asjad nagu ühine turismi arendamine ja piirikoostöö.
Kuid kõigi käepigistuste, soojade naeratuste ja oskuslikult koostatud avalike teadaannete taga peitub hoopis midagi muud.
Ansip eemaldab Eesti kiiresti Baltimaadest ning suunab seda Põhjamaadesse ja läände.
Eesti on «juba praegu üks läänega lõimunumaid riike Põhjalas», ütles Ansip 15. juunil Reformierakonna üldkogu delegaatidele.
Kui kõnelda valitsusliikmetega eraviisil, ei varja nad, miks Eesti niimoodi ette kipub: «Meie tegime asju õigesti ja nemad [Läti ja Leedu] valesti.»
Üks kõrge valitsusametnik, kes ei soovinud avaldada oma nime, ütles mulle, et Leedu valitsus eksis, kui andis järele avalikkuse survele ja asus headel aegadel heldelt kulutama, tõstes avaliku sektori töötajate palku, pensione ja nii edasi. Lätis pihustas Parex panga kriis viimased finantskainuse riismed.
Valitsusametniku sõnul peavad nende maade elanikud Eestit oma piirkonna majakaks.
«Läti ja Leedu inimesed arvavad, et Eesti pole enam Balti riik. Nad usuvad, et tegemist on Põhjamaaga. Eestlased teavad, et olukord Lätis ja Leedus on halvem,» sõnas valitsusametnik.
Valitsusametnik siiski ei hõisanud ja tema näos ei peegeldunud vähimatki kahjurõõmu. Tema jaoks oli oluline see, et Eestil läheb hästi, mitte see, et teistel läheb halvasti.
«See ei ole jalgpallimatš, et üks peab kindlasti võitma. Me ei võistle Lätiga. Meie jaoks on oluline liituda OECD ja eurotsooniga. Ma ei arva, et oleks tähtis hakata riike kastidesse lahterdama,» ütles valitsusametnik.
Leidub märke, et Euroopas hakkab arusaam Eestist muutuma.
Hollandi ajaleht De Volkskrant avaldas hiljaaegu pika ülevaateloo Eestist, kus Eestit nimetati «kõrgtehnoloogia ja innovaatika esirinnas liikujaks» ning lisati, et Eestis käib «silmatorkav taastumine ajal, mil ülejäänud Euroopa vaid luukab järele».
Ees seisab siiski veel pikk tee. Märtsis avaldasid kaks Ameerika majandusteadlast, professorid Michael Hudson ja Jeff Sommers, mahategeva aruande Baltimaade olukorra kohta, milles rünnati monetarismi ja vabaturumajandust. Artikkel käis ainult Läti kohta, kuid majandusteadlased pidasid sobivaks kasutada vabalt sõna «Baltimaad», otsekui oleks Eesti täpselt samas olukorras nagu Läti, ehkki tegelikult pole see kindlasti nii.
Mõnes mõttes on valitsusametnikul õigus. Majandus ei ole nullsummaga mäng. Eesti võitmine ei tähenda, et Läti ja Leedu peavad kaotama. Kuid psühholoogiliselt on eestlastele kasulik, kui nende maad peetakse lääneriigiks ja Põhjamaaks.
Soomele on see juba aastaid kasuks tulnud. Ma võin enda kui Suurbritannias üleskasvanu kohta öelda, et ma olen alati suhtunud positiivselt Soomesse kui Põhjamaasse. Enamik britte arvab, et Põhjamaades on elukvaliteet suurepärane sealse helde sotsiaalsüsteemi tõttu. Ma ei teadnudki, et Soome oli kunagi kuulunud Venemaa keisririiki ja et tal on seniajani tugevad suhted Venemaaga, enne kui ma ise Soomet külastasin.
Hiljaaegu pidin lendama Suurbritanniasse. Istusin lennukis noore naise kõrval, kelle isa töötas Suurbritannias patoloogina. Ka neiu õppis arstiks. Tema isa oli sinna läinud ainult rahateenimise eesmärgiga. Teisel pool istus venekeelne eestimaalanna, kes oli pisarais, sest pidi hüvasti jätma väikese pojaga. Siis oli seal veel üks lihakombinaadi töötaja. Tal oli sõber külas olnud. Mõlemad kandsid ühesuguseid isamaalisi dresse.
Tulevane arst, lapsehoidja ja lihakombinaadi tööline – kõik eri eluvaldkondade esindajad, keda ühendas see, et nad ei tundnud end kuigi mugavasti eestlase nahas ja nad pidid minema Suurbritanniasse raha teenima.
Lihakombinaadi tööline esitas mulle järjekindlalt küsimusi inglise keeles, ehkki ma vastasin talle eesti keeles. Tulevane patoloog päris otsekoheselt, miks britid vaatavad eestlastele ja idaeurooplastele ülalt alla.
«Sest nad arvavad, et te olete vaesed,» vastasin. See on arvatavasti täielikult seotud brittide snobismi ja rumalusega ning üldse mitte eestlastega. Aga kui OECD ja eurotsooni liikmeks saamine tähendab, et mõne aasta pärast ei tunne keegi enam ennast imelikult, kui ütleb «Jah, ma olen eestlane», siis on see ainult hea.