FOTO: AP/Scanpix

Tänavu tähistas Iraani Islamivabariik 35. sünnipäeva. Riigi alguskuupäevaks loetakse 1. aprilli 1979, mil ajatolla Khomeini kuulutas välja islamivabariigi. Enne seda oli toimunud referendum, milles valdav osa elanikke oli kiitnud uue valitsemisvormi heaks.

1979. aasta islamirevolutsioon ja monarhia likvideerimine Iraanis avaldasid tohutut mõju Lähis-Idale ja laiemalt kogu maailmale. Islami teokraatliku riigikorra teke Iraanis oli igas mõttes sündmus, mis muutis palju, muuhulgas jõudude tasakaalu regioonis. Šahhi kukutamisega kaotati enam kui 2500 aastat kestnud Iraani kuningavõim, loobuti sekularismist ja orienteerumisest läänele.

Lääs kaotas väärika liitlase ja sai asemele vaenuliku regionaalse suurriigi, mis hakkas levitama islamiäärmuslust väljapoole oma piire. USA pidi oma poliitikat Lähis- ja Kesk-Idas paljuski ümber hindama.

See tekitas muret tollaegset Iraaki valitsenud Baath-partei liidritele eesotsas Saddam Husseiniga, ja Iisraelile, kellega Iraanil oli šahhi ajal olnud hea läbisaamine.

Lääs kukutab peaministri

Juba üsna varsti puhkes Iraani-Iraagi sõda (1980–1988). Islamistid, kes 1979. aastal Teheranis võimu haarasid, ei sallinud Iisraeli ning kahe riigi vahelised suhted on jäänud pingeliseks praeguseni. Kirgliku Iisraeli-vihkajana paistis silma Iraani eelmine president Mahmoud Ahmadinejad (võimul 2005–2013).

Mõnede asjatundjate arvates võib islamirevolutsiooni eellooks pidada USA luureagentuuri CIA ja Briti välisluureteenistuse MI6 eestvedamisel Iraanis 1953. aasta augustis toimunud riigipööret (erioperatsioon «Ajax»), millega kukutati peaminister Mohammad Mossadegh.

Mossadegh oli lääneriikidele pinnuks silmas, sest oli 1951. aasta märtsis natsionaliseerinud Iraani naftavarud, tema valitsetavat Iraani pidas USAs jaanuaris 1953 võimule tulnud vabariiklase Dwight Eisenhoweri administratsioon liialt vastuvõtlikuks kommunismiohule. Just demokraatlikult valitud peaministri Mossadeghi kukutamist on peetud algpõhjuseks, mis vallandas sündmuste jada, mis viis 1979. aasta islamirevolutsioonini.

Iraani traditsioonilisteks vaenlasteks võis enne 1953. aastat pidada Inglismaad ja Venemaad (ka Nõukogude Liitu), USAsse suhtus rahvas pigem hästi. Ent pärast 1953. aasta riigipööret ei ole enam küsimustki – Iraani rahva peavaenlaseks said Ameerika Ühendriigid.

Pärast Mossadeghi kukutamist koondus ainuvõim riigis järk-järgult šahh Mohammad Reza Pahlavi kätte, kes asus oma 1957. aastal loodud salapolitsei SAVAKi abil riiki valitsema kui idamaine absoluutne des­poot.

Šahh alustas 1963. aastal «valget revolutsiooni» (Enghelāb-e Sefid), mis oli püüd reformide abil Iraani moderniseerida. Ja tõsi, nende suurte sotsiaalsete, majanduslike, administratiivsete ja poliitiliste reformide tulemus oli see, et agraarne ja poolfeodaalne Iraan muutus võimsaks tööstusriigiks. Tehti hiigelhüpe keskajast moodsasse aega. Tekkisid terved uued tööstusvaldkonnad, nagu metallurgia, masina-, lennuki-, laevaehitus jne. Rajati hulk tehaseid, vabrikuid, koole, haiglaid. 8-aastane kooliharidus oli Iraanis nüüd tasuta. Aina rohkem müüdi naftat, mille eest saadi astronoomilist kasumit – sadu miljardeid riaale aastas.

Naftatulu kasutas šahh peamiselt läänest moodsa relvastuse hankimiseks. 1970. aastatel unistas šahh veelgi kiiremast arengust ja moderniseerimisest Iraanis, muuhulgas sellest, et Iraan võtaks kasutusele tuumaenergia ja astuks tuumariikide hulka.

Šahh ei osanud ette näha, et vaid mõni aasta hiljem monarhia hävitatakse.

Šahhi läänemeelne reformipoliitika ei meeldinud kõigile. Šahhi repressiivse poliitika, rõhutatud läänemeelsuse ja sekulariseerimise ning kasvava inflatsiooniga polnud rahul mitmed ringkonnad Iraanis.

Šahhi valitsus kohtles opositsiooni jõhkralt – salapolitsei SAVAK vangistas ja piinas tuhandeid iraanlasi. Eelkõige häiris šahhi läänemeelne tegevus vaimulikkonda, iseäranis ajatolla Ruhollah Khomeinit (1902–1989), kelle šahh 1964. aastal riigist välja saatis ja kelle poja Mostafa võisid mõningatel andmetel mõrvata (1977) SAVAKi töötajad. Khomeinil võis seetõttu šahhi vastu olla ka isiklik vaen, kuid ideedes oli šahh kahtlemata tema ideoloogiline vaenlane. Khomeini pidas šahhi riigireeturiks, kes müüs oma maa läänele maha. Šahh oli Khomeini silmis kurjuse kehastus, kes hävitab riigis usku ja rüvetab tavasid.

Oma unistuste täitumist viimane Iraani šahh enam ei näinud. Islamirevolutsioon (Enghelâb-e eslâmi) tegi tema unistustele lõpu. Olles juba väga haige ja riigis toimuvatest rahutustest tüdinenud, lahkus Mohammad Reza Pahlavi 1979. aasta alguses riigist ja suri 1980. aastal Kairos vähki.

1979. aasta alguses uue riigikorra asutanud šiia liidrid eesotsas ajatolla Khomeneiga olid kindlal veendumusel, et Iraan ei pea liikuma lääneliku demokraatia suunas ja läänestamine tuleb peatada. Iraan pidi minema oma teed – võeti selge kurss taasislamiseerimisele. Iraanist pidi saama teokraatlik riik.

Samas arvasid paljud õpetlased, et riik ja usk peavad olema lahutatud. Kuid ajatolla Khomeini leidis, et Iraani peavad valitsema islami juristid ja valitsemine peab lähtuma šariaadist.

Ruhollah Khomeini (valitses 1979–1989) oli radikaalsete vaadetega vaimulik. Ta naasis pärast 14-aastast pagendust Teherani 1. veebruaril 1979. aastal eesmärgiga rajada Iraani Islamivabariik.

See riik polnud aga loomu poolest sugugi demokraatlikum kui šahhiaegne diktaatorlik monarhia. Riik, mis oli šahhi ajal avatud lääneriikide mõjule ja ideedele, oli nüüd suletud ja võtnud kursi islamiseerumisele ning šiiitliku islami levitamisele teistesse riikidesse. Kõrgem võim riigis hakkas alates 1979. aastast kuuluma mitte presidendile, vaid vaimulikule usuliidrile ehk ajatollale. President on riigis tähtsuselt teine ametimees.

Majandusmured tähtsaimad

Viimase aja sündmused Iraanis ja selle ümber on toonud Iraani taas rahvusvahelise tähelepanu keskmesse. Mõõdukate vaadetega Hassan Rouhani valimisega Iraani uueks presidendiks 2013. aastal on tärganud nii mõnedki lootused – äkki hakkab seal midagi oluliselt muutuma?

Rouhani pole kaugeltki nii radikaalne kui tema eelkäija Ahmadinejad ning kuulub liberaalsete konservatiivide hulka. Siiski tasub meeles pidada, et ka Rouhani kuulub alates 1979. aastast valitsevasse režiimi ning suuremaid põhimõttelisi muutusi tema valitsemisaeg Iraani jaoks suure tõenäosusega kaasa ei too. Pole just väga tõenäoline, et ta hakkab tegema suuremaid ümberkorraldusi, kuigi seda ei saa välistada.

Välispoliitikas loodetakse, et Rouhani hakkab parandama suhteid läänega, ning see tundub isegi tõenäoline, sest mõned sammud selles suunas on juba tehtud.

Rouhani valimiskampaania oli suunatud eelkõige Iraani majandusliku olukorra parandamisele. Iraani majandust on juba aastaid tugevalt räsinud rahvusvahelised majandussanktsioonid. 2012–2013 tõusid Iraanis drastiliselt hinnad. Töötuid on riigis juba umbes 13 protsenti töövõimelisest elanikkonnast ja nende osakaal kasvab.

Rouhanist loodetakse presidenti, kes suudab parandada majanduslikku olukorda ja majandust mingil määral liberaliseerida. Samuti loodetakse, et Rouhani suudab ohjeldada inflatsiooni ja vähendada töötust.

35 aastat pärast islamirevolutsiooni on Iraan kahtlemata muutunud modernsemaks riigiks, kuid on säilitanud islamistliku kursi. Kuigi tänapäeva tehnoloogiad ja IT-saavutused (sh Facebook, Skype jne) on islamivabariigis levinud, seisab see nagu šahhi ajalgi mitmete tõsiste probleemide ees.

Maailm ootab, milliseks kujuneb regionaalse suurriigi poliitika ning käitumine rahvusvahelisel areenil ja oma riigi sees. Kas on oodata suuremaid muudatusi? Või mitte veel niipea?

Üks unistus on Iraani valitsejatel šahh Mohammad Reza Pahlavil, ajatolla Ruhollah Khomeinil ja president Hassan Rouhanil ühine – unistus tuumaenergiast. Praegu näib, et Iraan on ammust unistust teoks tegemas.

Andreas Johandi on Tartu Ülikooli usuteaduse doktorant, Vladimir Sazonov on Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste dotsent.