Kristel Kossar: kirjutage oma emale

Kristel Kossar Foto: Erakogu

Põimisin hiljuti raamatuks «Suurim kingitus emalt» viieteistkümne ema ja lapse lood. Südamlikud Eesti lood emadest, kelle järeltulijatest on siinsamas sirgunud targad, tublid, tugevad ja tegusad inimesed. Ja iga lapse jaoks on oma ema kõige ilusam, parem ja täiesti eriline.

Selles raamatus kirjutan oma emale esimese päris kirja, kui mitte arvestada punaste nelkidega kaarti, kuhu värisev lapsekäsi ilmselt kasvataja mahitusel on vedanud «seltsimees emale töörahva pühaks kordaminekuid töös ja isiklikus elus». Read suvelaagrist «Ema, laagris on tore», mille alla joonistatud nutva lapse portree, ei lähe samuti arvesse.

Elu on kiire, pole aega kirjutada. Ma mõtlen, kirjutada päris asjadest, olulisest, sellest, mis üldse elu elamisväärseks muudab. Igapäevased kõned või lühisõnumid stiilis «Kuule, kui kurke hapendada, millal need mustasõstralehed sisse peab panema?», «Ega sa maal seda mu sinist kampsunit pole näinud?» jne pole ka päriselt see, millest rääkida tahaks. Või rääkima peaks. Kuigi vastuseid neile ja umbes miljonile muule küsimusele, alates sellest, kuidas moos kommi sisse saab ja miks vihm just sedapidi sajab, on ema kogu aeg teadnud. Kuidas, jääb mulle hämaraks. Isegi Google polnud ju siis veel leiutatud, kui ma sündisin.

Emadepäeva eel potsatab kõigi meie postkasti sadu üleskutseid tormata mõnda kaubanduskeskusse, ahmida kinkekotte või -karpe igasuguste vidinatega, et need siis maikuu teise pühapäeva hommikul pidulikult emale ulatada. Siis peab tormama, sest elu tahab elamist. Emadepäev peetud, kohustuslik kohv joodud, kingitus üle antud, linnuke kirjas. Ameerika Ühendriikides kulutatakse emadepäevakinkidele muljetavaldavad 15,8 miljardit dollarit, see teeb lihavõttejänku rahakassale kaugelt tuule alla. Populaarsemad kingitused emadele on ehted, elektroonikatooted, lilled, rõivad ja mitmesugused iluteenused.

Pole ma isegi tost kinkimise patust prii – kartulikoorimise masin, mis kooritavad auklikuks näris, ning Aasia päritolu kahtlane mahlaaurutaja, mis pidi äärepealt pool kööki õhku laskma, on vaid mõningad markantsed näited, mis ema garaažinurgas tolmu koguvad. Neid ära visata pole tal südant, sest kinkijaks olen olnud ju mina, tema laps.

Ema jaoks tuleb aega võtta, kasvõi sellel ühel päeval aastas. Võtta tükk valget paberit ja sulepea ning kirjutada talle kiri. Panna kirja kõik see, mida oled tahtnud ammu emale öelda. Mõtteid, meenutusi, mälestusi, ka siis, kui ema su kõrval füüsiliselt enam pole. On tähtis öelda: ema, ma armastan sind.