Andrus Karnau: gaasi embuses

Andrus Karnau Foto: Pm

Leedu ujuv LNG-terminal kannab nime Independence. See võtab päris hästi kokku Balti riikide või vähemasti kindlasti Eesti ja Leedu valitsuse pikaajalised eesmärgid gaasituru korraldamisel. Nii poliitiline kui ka majanduslik sõltumatus. Iseseisvus, kui soovite. Leedu ujuvterminal peaks hakkama tööle selle aasta lõpul. Klaipeda kaudu suudaks see rahuldada viiendiku Leedu gaasivajadusest. Seda võiks jätkuda ka Eestisse ja Lätisse, kuid Balti riikide gaasitrassid on ehitatud pigem vastu võtma Venemaalt tulevat kütust ja seda kohalikes vabariikides tarbijateni viima.

Eesti püüdlused vabaduse ja sõltumatuse poole pole gaasimajanduses nii kaugele jõudnud. Meil on ikka veel pooleli kõnelused Soomega, et leppida kokku veeldatud maagaasi (LNG) terminali asukoht. Viimane avalik sõnum ütleb, et terminale tuleb kaks, üks ühele ja teine teisele poole lahte, ning neid hakkab majandama üks ettevõte. Kõneluste pidajad on kaks ettevõtet: Alexela ja Gasum. Valitsuste järelevalve all loomulikult.

Pikalt veninud kõnelused kahe naabri vahel pole viinud kuhugi. Soomlastel pole ehk kuhugi kiiret, aga eestlastel on, sest oleme ise seadnud endale riiklikult olulise tähtaja. Eesti Gaas peaks olema juba leidnud ostja põhivõrgule tuleva aasta alguseks. Et ostja tausta ametlik kontroll enne aastavahetust lõpule viia, peaks tehing toimuma lähiajal. Seda juhul, kui ostjaks on keegi teine peale Eesti riigifirma. Raha võtab gaasituru olukorra hästi kokku. Mullusuviste andmete järgi on Leedu maagaasi hulgihind Euroopa kõrgeim. Läti oli selles nimistus neljandal ja Eesti viiendal kohal. Ühe eksperdi hinnangul võiks Leedu terminal anda riigile läbirääkimistel Gazpromiga nii palju jõudu juurde, et maagaasi hind langeks 20 protsendi võrra. Sel juhul saaks Leedu osta Venemaalt gaasi, mille hinnatase oleks võrdne Eesti ja Läti omaga. Kui selline terminal oleks ka Eestis, siis saaks küsida paremat hinda, olla vaba Vene riigifirma diktaadist.

Leedukate projekti maksumus on 174 miljonit eurot. Eesti Gaasi põhivõrgu hinnaks on nimetatud 50–70 miljonit eurot. LNG-terminali ehitus Paldiskisse maksaks sadu miljoneid.

Miljonid siia ja miljonid sinna. Mille nimel? Venemaast sõltumatu gaasiturg. Hästi. Selle kõige juures on paar küsitavust. Esiteks Eesti gaasitarbimine. See on vähenenud aasta-aastalt, ja vähenenud muu hulgas poliitilise surve pärast. Gaas on poliitiline kütus, sest selle tarneid kontrollib Venemaa. Teine küsitavus on Balti riikide ja Soome ning Põhja- ja Kesk-Euroopa ühine gaasiturg. Kui toru läheb ka Soome, siis selle teises otsas on ainult Vene gaasitrassid. Kui saame korraliku ühenduse üle Läti Leetu, siis seal on kõigest üks ujuvterminal, mis pakub mõningast konkurentsi peamisele gaasimüüjale – Venemaale.

Investeeringurisk on meeletu. Gazprom võib iga kell mängida hinnaga ja ükskõik kui kokkuhoidlikult ehitatud LNG-terminali turult välja suruda, pakkudes soodsamat hinda. Leedus investeerib riigifirma, teda toetab riigi otsus, et ettevõtted peavad terminalist gaasi ostma. Kõigele lisaks ei näe ma vähimatki märki kolme Balti riigi ühisest gaasiturust. Kolme riigi elektriturgu pole korralikult käima saadud. Gaasiturgu ei saa loomulikult ollagi, kui on vaid üks pakkuja, aga ilmselgelt pole ka valmisolekut seda teha.

Selles olukorras on Eesti riigil 50 miljonit gaasitrassidesse investeerida ülimalt riskantne. Kui meil oleks Muugal või Paldiskis LNG-terminal, siis võib-olla tasuks seda kaaluda. Samas, iseseisvus maksab ka midagi. Kuigi gaasimajanduses Venemaast sõltumatust saavutada on võimalik vaid ühel viisil – gaasitarbimine lõpetada.