Jaanus Lensment: lipu langetamine

Jaanus Lensment Foto: Postimees

Camp Kratt on väike sõjaväebaas suure sõjaväebaasi sees. Afganistanis Helmandi provintsis asuv Eesti sõdurite logistika tuiksoon ja mitteametlik peastaap. Seal on lipuvarras, kus alati lehvis Eesti lipp.

Vahepeal ka pooles mastis. Selle lipuvarda läheduses on meditsiinikopterite maandumisplats, mida jalaväelased kutsuvad motivatsiooniplatsiks. Paljudel juhtudel sai meie trikoloori asetus lipuvardas alguse meditsiinikopteri maandumisplatsil toimuvast. Nüüd langetatakse Eesti lipp Camp Krattis selleks, et seda enam uuesti mitte heisata.

Mul on selle üle ainult hea meel. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et niimoodi on viisakas ja kena öelda. Mul on hea meel, et meie jalaväelased ei pea enam patrullima mööda teid, kus on väga suur tõenäosus kaotada jalg, jalad või mõni kaasvõitleja. Mul on ka kahju, sest kadunud on üks võimalus kogeda tõelist relvavendlust. Ärge saage valesti aru – ma ei räägi sõprusest. Ma räägin sellest, kuidas 23. aprillil Vabaduse väljakul «Veteranirockil» nägin oma endisi kolleege, kellega kätt surudes mõtlesin: «Äkki just tänu sinule ma seisan praegu siin! Äkki seisad sina siin tänu minule?» Keegi ei saa seda kunagi teada, ja polegi oluline. Aga see tunne, et üksteise elud usaldatakse oma kaasvõitlejate kätte – see on kirjeldamatu. Ja fakt, et ma olen elus ja terve, näitab, et mu usaldust ei kuritarvitatud.

Kõige rohkem on mul hea meel tegevväelaste lähedaste üle. Mõni aasta tagasi istusin Viljandimaal ühes väikeses külas oma vanaema juures köögis. Olin just tulnud tagasi Afganistanist. Vanaema sõtkus tainast.

Rääkisime maast ja ilmast. Hea oli olla. Ühel hetkel vanaema käed peatusid – ta vaatas oma käsi ja ütles: «Sa ära enam sinna põrgusse roni!» Ma ei vastanud midagi. Ei oska vastata nii avameelsele ja südamest tulevale palvele. Vanaema jätkas pirukate tegemist.

Isaga saunalaval istudes soovitas ta mul teenistus kaitseväes lõpetada, sest siis ei pea ma enam minema missioonidele. Ta ütles: «Mis siis, et tööd ei pruugi leida … tule ela minu juures, ruumi on, söök on laual. Peaasi, et sinna kuradi (siinkohal missioonipiirkonna nimi) ei lähe enam!»

Selliseid vestlusi on kindlasti pidanud paljud veteranid. Nüüd, kus meie kodumaa rahvuslipp Camp Bastionis lehvib viimaseid päevi, tahan ma öelda oma emale ja isale, vanaemale ning kõikidele teistele lähedastele seda, mida ma juba ammu oleks pidanud ütlema: «Andke andeks, et minu valik on põhjustanud teile südamevalu. Andke andeks.» See oli neile raske aeg, võib-olla isegi raskem kui mulle endale. Eesti lipu langetamine Afganistanis tähendabki seda, et vähemalt sinna meie jalaväelased enam ei lähe. Loodetavasti.