Ivar Raig: loome «šveitsi perekonna»

Ivar Raig Foto: Postimees.ee

Euroopa on lõhestunud ka Euroopa tuleviku küsimustes. Kas riikide koostöö või föderatsioon peaks tegelikult olema ka meil valimiste olulisim teema, kirjutab majandusteadlane Ivar Raig.

Euroopa Parlamendi valimiste üheks olulisemaks teemaks on Euroopa Liidu tuleviku eri visioonide vahel valiku kujundamine. Saadikukandidaatide küsitluses on Postimees selle küsimuse seadnud põhjendatult esimesele kohale, sest põhimõttelistest tulevikuvalikutest ja koostöö uuest alusleppest võivad sõltuda ka kõik ülejäänud valikud.

Euroopa riikide koostöömudelite valikuskaala on lai, alates tagasipöördumisest selle aluste ehk ühisturu juurde, seniste saavutuste kinnistamisest kuni erineva integratsioonitasemega föderaalriigi kujundamiseni ning isegi täiesti uudsetel alustel kodanike Euroopa loomiseni.

Vaid ühes on kõik diskussioonis osalejad kindlad. Praegune koostöömudel ei rahulda juba 28 liikmesriigini kasvanud riikide kogumit nii koostöö edasise laienemise kui ka koostöö sisulise süvenemise aspektidest. Olukorra lahendamiseks kavandatakse uue aluslepingu koostamist uue koosseisuga Euroopa Parlamendis või vastavas Euroopa Tuleviku Konvendis.

Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika nõrkus ja otsustusvõimetus ka Ukraina küsimustes, majanduse suhteline paigalseis ning hambutus majanduskriiside ja tööpuudusega võitluses, sagenevad viljatud ELi tippkohtumised ja lõputud poliitilised nääklemised on muutnud Euroopa maailmas järjest vähem tähtsaks nii sõjaliselt kui ka majanduslikult.

Sellises olukorras on tekkimas vajadus uuendada riikidevahelise koostöö ideoloogiat ja praktilist mudelit. Eurointegratsiooni mõttelaadis võib põhimõttelise pöörde teha juba vastvalitav uus europarlament.

Praegu on Euroopa lõhestunud ka Euroopa tuleviku küsimustes. Võimul oleva Euroopa Komisjoni ja parlamendi initsiatiivil on püütud hakata uuesti ehitama Euroopa juhtimise riigiüleseid föderaalseid struktuure. Kuid samas paljude riikide juhid ja eriti kodanikuühendused, eelkõige Suurbritannias, Taanis, Rootsis, Hollandis, Prantsusmaal, Iirimaal ja mujal taotlevad ELi institutsioonide võimu kärpimist ning demokraatia ja suveräänsuse lisamise vahenditena rahvuslike parlamentide rolli suurendamist ELi ühiste poliitikate kujundamisel.

On tõsiasi, et Euroopas on julgeoleku tagamisel suurim võimekus Suurbritannia armeel ja samas on britid teiste liikmesriikidega võrreldes kõige vähem huvitatud kuulumisest Euroopa föderatsiooni. Seetõttu on kogu Mandri-Euroopa huvitatud sellest, et Suur­britannia ei lahkuks EList. Briti peaminister on lubanud ELi jäämise küsimuse panna rahvahääletusele juba 2017. aastal.

Ka Eesti valijate põhimuredeks on kerkinud rahvuslik julgeolek, riigi ja rahvastiku kestmine läbi aegad­e. ELi tugevnemiseks ja Suur­britannia lahkumise vältimiseks liidust on vaja põhjalikke reforme ning ilmselt isegi loobumist «üha tihedama liidu» ehk föderatsiooni suunas liikumisest.

On vaja keskenduda koostöö edasisele arendamisele, mis väldiks ELi võimalikku lagunemist ja paneks uue tõhusa aluse Euroopa riikide konkurentsivõime tõstmisele maailma majanduses. Vigade parandamine eurotsooni loomisel või isegi taas rahvusvaluutade kasutuselevõtmine ei lagundaks ELi, vaid võib osutuda parimaks mooduseks säilitada ELi 500 miljoni tarbijaga turgu. Ühisturu edasiarendamine ja euro toetamise senised meetmed on suurendanud kaduma kippuvat toetust ELile, sest vastab erinevate riikide avaliku arvamuse ühisosale, et ELi parim osa on ühisturg, ning rohkemaks koostööks pole praegu valmidust ja ka eeldusi.

Majandusprobleemide föderaalsete lahenduste (näiteks pangaliit ja eelarveliit) pooldajad püüavad jaanalinnu kombel vältida föderatsiooni mõistet. Föderalistid teavad, et selle mõiste kasutamine ELi reformide kontekstis seostub tugevate eelarvamuste ja hirmudega. Enamikus liikmesriikides on sel sõnal negatiivne tähendus, kuna kardetakse võimu koondumist Brüsselisse, Euroo­pa Ühendriikide tekkimist, kus rahvusriikidel oleks oluliselt vähem õigusi, kui on USA osariikidel. Lisaks kardetakse rahvuslike eripärade hävimist ja rahvuskultuuride kängumist.

ELis on küll kõigi liikmesriikide suveräänsus põhimõtteliselt samaväärne, kuid tegelikus praktikas on sageli olnud nii, et mõned suurriigid on suveräänsemad kui teised. Kõik sõltub sellest, milline föderatsiooni mudel valitakse ning kuidas toimub otsustamine. Paraku praegune Saksamaa tüüpi kooperatiivse föderaalriigi ülesehitamine ei ole hea eeldus demokraatlikuma ja efektiivsema ELi kujundamiseks.

Ka USA duaalföderatsiooni mudel ei sobi Euroopale, sest Euroopas puudub föderaalriiki ühendav keel (lingua franca), liikmesriikide sarnane ajalugu ja kultuur. Veelgi enam, rahvusriikide teke Euroopas pigem jätkub ning Euroopa integratsiooni 60 aasta jooksul ei ole tekkinud Euroopa rahvust, nagu on ameeriklased USAs. Pole tugevaid ja tuntud üleeuroopalisi erakondi ega isikuid, keda valida ELi juhtima üleeuroopalistel valimistel.

ELi edasine föderaliseerimine võib anda soovitule vastupidise tulemuse, nagu rahaliidu moodustamine ei toonud kaasa majandusprobleemide lahendamist Lõuna-Euroopas, vaid pigem uusi probleeme. Eelarveliit tooks ilmselt kaasa laenude kollektiviseerimise ja raha uue ümberjagamise, mis vähendaks veelgi mõnede riikide valitsuste vastutust ja soovi viia läbi vajalikke struktuurseid majandusreforme. Selline liit hakkab paratamatult lagunema.

Teistes rahvusvahelistes organisatsioonides tähendaks Euroopa riikide muutumine üheks föderaalriigiks Euroopa mõjuvõimu edasist kiiret vähenemist maailmas, sest praeguse 28 tooli asemel saaks olema üks tool, sh ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete hulgas, kus praegu on viiest vetoõigusega häälest kaks Lääne-Euroopa riikide käes. Võiks isegi väita, et Euroopa föderalistide loosungit «rohkem Euroopat» tuleks pidada ohtlikuks katseks parandada parandamatut ja jahtida soovimatut, sest praeguseks kujunenud Euroopa koostöömudelit ja aluslepinguid pole võimalik muuta föderaalriigi aluseks. Ajaloost on teada, et kõik varasemad katsed üleeuroopalise föderatsiooni loomiseks suurriikide juhtimisel on luhtunud või lõppenud föderatsiooni lagunemisega.

Eesti ja enamiku teiste ELi liikmesriikide huvides on vaja arendada sellist koostööd, mille käigus riigid loovutavad küll teatud osa suveräänsusest ühistele institutsioonidele, kuid säilitavad kontrolli ELi poliitiliste protsesside ja olulisemate rahvuslike huvide üle selliselt, et otsustavad liitumise või lahkumise ühe või teise ühise poliitikavaldkonnaga vabatahtlikult.

See, milline valik teha Euroopa tuleviku mudeli osas, sõltub paljuski sellest, mida mõistetakse suveräänsuse ja demokraatia all. Edasiminek ELi ühisturu arendamise ja muu saavutatu kinnistamisega ei eelda põhiseaduslikke muutusi. Valik föderaalse suuna kasuks eeldaks aga enamiku liikmesriikide põhiseaduste olulist muutmist, millele viitab ka Eesti riigikohtu otsus Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumise küsimuse kohta.

Riigikohtu otsus viitas ka sellele, et teatud ulatuses võivad ELi institutsioonid ja normid kaitsta väikeriikide huve, kuid sellel kaitsel on teatud piir, kus rahvusriigi otsustusvõimest ja suveräänsusest ei jää enam midagi järele.

Siim Kallas käis välja idee, et Eesti võiks oma eelseisva eesistumise ajaks 2018. aasta esimeses pooles välja töötada ELi uue aluslepingu projekti. Seda on mõttekas teha koos Saksamaa, Suurbritannia, Skandinaavia maade, Iirimaa, Hollandi ja mõnede sarnaste vaadetega riikidega. Kavandatava Tallinna harta aluseks võiksid olla 2003. aasta Euroopa Tuleviku Konvendis vähe tähelepanu pälvinud briti teadlaste pakutud uut tüüpi riikidevahelise koostöö kokkuleppe projekt ja David Cameroni 2013. aasta Euroopa kõne.

Tallinna harta koostajad võiksid lähtuda arusaamast, et rahvusriigid saavad oma demokraatliku legitiimsuse rahvalt rahvusparlamentide kaudu. ELi legitiimsusdefitsiidi ületamiseks tuleks kehtestada kord, et ettepanekud ELi seadusandluse kujundamiseks ja ühenduse institutsioonide juhtide valimiseks peavad tulema rahvusparlamentidelt. Euroopa Parlamendi teeks legitiimseks, kui see koosneks suures osas rahvusparlamentide liikmetest.

Uue aluslepingu kohaselt ühendus ei kujunda ühiseid poliitikaid, mille tsentraliseerimisinitsiatiiv ei tule liikmesriikidelt endilt. Liikmesriigid ise valivad valdkonnad, kus hakatakse koostööd süvendama.

Euroopas tekib rida funktsionaalseid ühendusi, mis võivad toimida nendesse kuuluvate riikide soovil kas supranatsionaalsete ühendustena või riikidevahelise koostöö mudeli alusel toimivatena. Ühiselt tegutsevate tuumikriikide koostöösse võivad teised riigid ühineda a la carte põhimõttel.

Kujutan ette tuleviku Euroopat mitte kui võimukate riigijuhtide või parlamendi liikmete foorumit, vaid kui demokraatlikku «šveitsi perekonda», kus iga liige teeb vabatahtlikult koostööd oma huvidele ja võimetele vastavalt, kus on tagatud rahvaalgatused ja rahvusparlamentide demokraatlik kontroll koostöö üle, kus kehtib õiglus, tagatud on kõigi rahvaste vabadus kui vabatahtliku koostöö alus, rahvuslike erinevuste, sealhulgas põlisrahvaste ja mitmekesisuse kaitse, kus pole võrdsematest võrdsemaid ning tagatud on selgete koostööreeglite kujundamine ja järgimine, liikmesriikide vastutus ja ühisreeglite rikkujate õiglane karistamine.


Loe kandidaatide arvamusi Postimehe valimisveebist poliitika.postimees.ee