Taavi Minnik: keegi ei julge teid enam kunagi peksta…

Taavi Minnik, ajaloolane. Foto: Pm

Kui Vladimir Putinit kellegagi võrrelda, siis serblaste kurikuulsa liidri Slobodan Miloseviciga, kes juurutas «hea meie» ja «halvad nemad» vastanduse, kirjutab ajaloolane Taavi Minnik.

«Нико не сме да вас бије!» («Keegi ei julge teid enam kunagi peksta» – serbohorvaadi k). Nõnda lausus 1987. aasta aprillis Jugoslaavia kompartei Serbia haru esimees Slobodan Milosevic Gazimestanil, 1389. aasta Kosovo lahinguväljale näidisdemonstratsioonile kokku aetud kohalikele serblastele, kui need talle kaebasid, et albaanlastest miilitsad neid peksavad.

Ehkki Tito-järgses Jugoslaavias oli serbia marurahvuslus hakanud pead tõstma juba varem, omandasid Milosevici Kosovo väljadel lausutud sõnad olulise märgilise tähenduse, neid kedrati serbia massimeedias ning lõpuks muutusid need mantraks serblastega asustatud enklaavides Horvaatia ja Bosnia territooriumil, hiljem, kodusõja lahingumöllus juba sõjahüüuks.

Vladimir Putinit on viimastel kuudel nii ukraina, lääne kui ka meie omamaises meedias kõrvutatud kõikvõimalike diktaatorite ja jätistega, ajaloost on muide välja urgitsetud ning viimasel ajal uuesti avaldatud ja sotsiaalmeedias afišeeritud fotosid isegi tema kirglikust suudlusest Põhja-Korea liidri, kadunud Kim Jong-Iliga.

Kui võrdluse näol Hitleriga (reductio ad Hitlerum) ja nõndanimetatud natsikaardile mängimise puhul on siiski tegemist pigem Putini- ning Venemaa-vastase meediaofensiiviga (millele Vene propagandamasinavärk vastab omapoolse sildikleepimisega), siis vähemalt võrdluses Miloseviciga näib sügavam tuum olevat.

Milosevici 1987. aasta kõnele järgnes serbia elanikkonna identiteedi teadlik ümberkujundamine, mis toetas tema enda võimupositsioone. See rajanes suuresti vastandusel «meie-nemad», ühele poole punast joont asetati «meie» – serblased, teisele poolele nende vaenlased, teised föderaalriigi Jugoslaavia elanikud (horvaadid, albaanlased jt).

Põhimõtteliselt õnnestus Milosevicil läbi viia klassikaline manööver, mida nn Kopenhaageni koolkond on nimetanud «julgeolekustamiseks» (ingl k securitization), ta paiskas nn toimijana serblastest auditooriumile julgeolekustamise objektina teema serblaste õigustest, õigemini nende ahendamisest, ning otsesest ohust neile Jugoslaavia föderaalriigis.

Putin plagieerib Milosevici omaaegset käiku, levitades endise Nõukogude Liidu territooriumil venekeelsete hulgas kuvandit headest «meist» ning halbadest «nendest». Halbadeks «nendeks» on põhimõtteliselt kõik, kes ei ole «meiega».

Mäletan hästi atmosfääri, mis valitses Moskvas 2011. aasta detsembris pärast duumavalimisi (aga ka nende ajal). Kuidas pilgati oblasti pärapõrgutest (veel 21. sajandi alguseski leiab Moskva oblastist külasid, kus puudub elekter ja veevärk) bussidega Ühtse Venemaa valimisüritustele kohaleveetud noorukeid ning pensionäre: kuidas valimistejärgsetel päevadel ei teadnud ükski moskvalane justkui mitte kedagi, kes oleks Ühtse Venemaa ning Putini poolt hääletanud; kuidas Venemaa Teaduste Akadeemias palgasabasse kogunenud kiitsid Sahharovi prospektile ja Bolotnajale kogunenud demonstrante, rääkides õhinal kauaoodatud kodanikuühiskonna sünnist Venemaal.

Aastal 2014 on olukord vastupidine. Raske on leida kedagi, kes ei toetaks Putini poliitikat, vaimustus kodanikuühiskonnast on asendunud hurraapatriootliku vaimustusega musklilist jõupoliitikat ajavast presidendist (Крым наш! – «Krimm on meie!») ning põlgusega banderalaste, pindoside (sõnaga пиндоси nimetati veel 20. sajandi algul Venemaal ja Ukrainas halvustavalt kohalikke kreeklasi, kuid 21. sajandi alguseks on saanud sellest ameeriklasi tähistav sõimusõna venekeelses internetiruumis jm), allakäinud Geiroopa ning nn viienda kolonni (sinna kuuluvad kõik need, kelle seisukohad erinevad Putini režiimi seisukohtadest) suhtes.

Seda ei tundu kuidagi kõigutavat ka halvenenud majanduslik olukord, mis devalvatsiooni näol lööb valusalt näiteks meie vääringus keskmiselt paar-kolmsada eurot palka või 150-eurost pensionit saavaid provintslasi, kuid ei jäta ilmselt puutumata ka Eestiga võrreldavat, pigem isegi suuremat keskmist sissetulekut nautivaid moskvalasi ning peterburilasi (ehkki praegu on käimas haridus- ning tervishoiutöötajate ja madalamate tšinovnikute palkade kärpimine).

Putini režiimi kontrollitavas meedias levitatavad signaalid ning nende kajad (vahel ka nende moonutused) ei jäta puutumata ka Eestit. Toon siinkohal näite.

Olin abikaasaga mõned päevad tagasi ühes Tallinna haiglas. Röntgenipildi tegemine, mis harilikult võtab aega mõne minuti, võttis ligi veerand tundi. Viivituse põhjuseks oli olnud röntgenoloogi ja valvearsti vahel puhkenud venekeelne diskussioon viimase aja Ukraina teemadel, mis koosnes sõimust ukrainlaste pihta («Neid pagana hoholle tuleks endid põlema panna!») ning kiitusest Venemaa liidri aadressil («Putin on juba mitu korda kriisi kõnelustega lahendada üritanud»).

See oli üllatav, kuid teisest küljest, miks peakski suurem osa siinsetest venelastest, kes on suuremal määral sellesama meediaruumi tarbijad kui venemaalased, jälgides kolm kuni neli tundi päevas Venemaa teleprogramme, olema näiteks tänaste Ukraina sündmuste puhul Venemaa venelastest erineval seisukohtadel või neid nendest erinevalt tõlgendama?

Endise Nõukogude Liidu aladel leviva vene marurahvusluse laine juuri tuleks otsida nii Putini ajal kui ka juba enne teda kultiveeritud kuvandist põlvili surutud ja häbistatud Venemaast ning venelastest, mis sarnaneb 1980.–1990. aastate serbia natsionalistide kuvandiga allasurutud Serbiast ja serblastest Jugoslaavia föderaalriigi koosseisus. Tegemist on vähemalt väliselt nurkaaetu kaitsereaktsiooniga, üksikindiviidi tasandil aitab šovinism pigem eelkõige maandada sisemisi hirme ja ebakindlust.

«Teid ei peksta enam! Venemaa tõuseb põlvedelt!» (Россия поднимается с колен)! Just sellise sõnumi on Venemaa liider välja paisanud ning seda mõistetakse ühtviisi selle sõnumi sihtauditooriumi hulgas Vladivostokist Kaliningradini ja Karagandast Tallinnani.