Laine Randjärv: annaks võimaluse lastetoetusest loobuda

Laine Randjärv. Foto: PP

Riigikogu aseesimees Laine Randjärv (Reformierakond) teeb Postimehe arvamusportaalis ettepaneku anda peredele võimaluse loobuda kas osast või koguni tervest lastetoetusest, kui nad tunnevad, et neil seda tarvis pole.

Kindlasti on Eestis ärimehi, seltse ja üksikinimesi, kelle jaoks heategevus juba on elu lahutamatu osa. Ärimehed toetavad tavaliselt suurema heameelega sporti ja kultuuri, teised aga tegelevad lastekodude, loomade varjupaikade ja muude ühiskonna lisatuge vajavate asutuste abistamisega. Protsentuaalselt ei ole eestimaalaste arv, kes reaalselt on valmis osa oma sissetulekust heategevusele suunama, suur. Muidugi on üheks põhjuseks meie madalad palgad, mis on omakorda ülekoormatud kriisieelsete kodulaenude ja autoliisingutega. Teiseks põhjuseks on traditsiooni puudumine.

Kui vaatame USA poole, kus heategevus on juurutatud inimeste hinge vähemalt kahe viimase sajandi jooksul ning on väga loomulik, igapäevane asi, siis näeme, et ühiskond tunneb kodanlikku uhkust oma sõltumatu ja laiaulatusliku  heategevussektori üle. On imetlusväärne, et 2011. aasta seisuga on vaesemad pered valmis annetama suurema osa oma sissetulekust (3,2 protsenti)  võrreldes rikkuritega (1,3 protsenti). Väiksema sissetulekuga perekonnad eelistavad annetada usuorganisatsioonidele ja heategevusfondidele, rikkamad toetavad aga ülikoole, muuseume ja haiglaid.

Miks ma sellest kirjutan?

Nüüd, kus lastetoetuste tõus 19,18 eurolt 45 euroni on kokku lepitud, on kuulda hääli, et kõigile toetuste tõstmine ei ole õige, toetada tuleks vaid neid lastega peresid, kellel on toimetulekuraskused ja kus rahapuudusel laste elukvaliteet kannatab ning võimalused-valikud vähenevad.

Kindlasti on Eestis peresid, kelle eelarves pole ei praegune 19 euro suurune lastetoetus, kui ka 45 euroni kasvav toetus vajalik, sest pere majanduslik olukord on piisavalt hea. Mis oleks, kui nendele peredele pakutaks võimalust loobuda kas osast või koguni tervest lastetoetusest? Kas oleksime selleks valmis? Võiksime moodustada näiteks riikliku sihtkapitali vähekindlustatud perede toetamiseks, kuhu seda raha siis paigutada. Leian, et mõistlik oleks liikuda vastutustundlikuma osalusühiskonna suunas, kus riigilt tulevat toetust ei võeta endastmõistetavana, vaid seda saades esitatakse endale küsimus, kas keegi teine ei vaja seda raha mitte rohkem? Selline suhtumine võimaldab omakorda hoida maksud madalad ning edendab majanduskeskkonda, kus ümberjagamist on vähem, mis omakorda tagab parema elu kõigile.

Tehes ettepaneku neile, kes tunnevad, et ei vaja tänu oma sissetulekutele enam riigipoolset lastetoetust, loodan ma siiralt, et meie ühiskonnas on palju inimesi, kes tahaksid selle mõttega ühineda. Idee vahendamisel ja arutelu tekitamisel loodan mõistvat ja tasakaalukat käitumist ka ajakirjanduselt.

Oma lapsed olen sünnitanud ja üles kasvatanud veel nõukogude aja lõpus. Tööle läksin pooleaastase tütre juurest, et lisaraha teenida. Lastetoetust ma ei saa, sest minu lapsed on täiskasvanud ning seetõttu pole mul isiklikult vôimalik ka sellest toetusest loobuda. Küll aga pean oluliseks heategevust ja annetamist, millega tegelen südame sunnil. Ja mul on hea meel, et ka minu lapsed peavad lugu heategevusest ning mõtteviisist, et abivajajaid on tarvis aidata.

Praegu pole olemas initsiatiivgruppi ega töörühma. On vaid mõte. Sellest võib saada alguse ka tegu. Ent ilmselgelt vajab see idee harjumist ja diskussiooni.

Kuna minu ettepaneku puhul ei ole tegemist millegi kohustuslikuga, siis pole vaja ka liiga rangeid reegleid selleks välja mõelda, et asi ellu viia. Peale selle, et lastetoetusest loobujate raha peab jääma sotsiaalvaldkonda ja jõudma ikkagi lasteni. Nendeni, kellel seda tarvis on. Alustuseks on vaja tahet. Seejärel on võimalik leida teid, kuidas teha nii, et riigieelarvest lastetoetusteks eraldatud ja loobutud raha jõuaks ikkagi nendeni, kes seda veelgi enam vajavad.

Kuidas süsteem reaalselt töötama peaks, on raske ühe hoobiga öelda. Meie e-riigis on võimalik, et nt tuludeklaratsiooni täites loobutakse eeloleva aasta toetusest, tehes märke selleks ette nähtud reale. Kindlasti on rida erinevaid võimalusi, mille tehnoloogia on võimalik välja töötada, kui selleks on olemas ühiskonna valmisolek.

Loobujate prognoosimine on võimatu. See ei sõltu ainult inimeste sissetulekutest. See on laiemalt võttes filosoofiline küsimus, mentaliteedi küsimus, empaatiavõime ja ühiskonnaelus osaleda tahtmise küsimus.

Mõte selline diskussioon algatada sündis soovist pakkuda koalitsioonilepingu kritiseerijatele võimalusi toetussüsteemi paremaks fokuseerimiseks.

Igasugune piir, mis pannakse jäigalt paika, võib olla subjektiivselt ülekohtune pere või lapse suhtes, kes jääks napilt toetusesaajate või mittesaajate hulka. Riik ei peakski ehk siis olema see, kes toetusesaajad või mittesaajad kiretutesse matemaatilistesse lahtritesse jagab.

Seetõttu tuleks maast madalast hakata ehk kasvatama kodanikku, kes võtab vastutuse ja loobub hüvest, kui tunneb, et ta seda ei vaja.