Raivo Kelomees.

FOTO: Erakogu

Kunstnik ja kunstikriitik Raivo Kelomees küsib Postimehe arvamusportaalis, kelle näo ette tuleb panna peegel, kui ühe riigi parlament aplodeerib püsti seistes naaberriigi territooriumi annekteerimisele aastal 2014?

Kuuleme ja loeme, et II maailmasõja järgsed struktuurid ei toimi, «uus maailmakord», III maailmasõda algab kui mitte kohe siis 2015 jne. Paha naabripoiss ja kaak norib tüli. Korralikud poisid ei taha särke määrida, aga mõõt saab täis. Siis pannakse paika.

Facebooki autoriteet karjatab pettunult, et mida ootavad kunstnikud? Miks nad midagi ei tee? Miks nad ei reageeri kriitiliselt? Miks muidu sõnakad ja sotsiaalselt aktiivsed kulturnikud on Ukraina asjus vait kui viimased m...id?

Kõigepealt on küsitav, kas ikka on vait ja igal pool, aga esmalt muust.

Õieti on siin tegemist kahepoolse klišeega. Esiteks, et kaasaegne kunstnik peab sekkuma, olema võimuvastane, tema hääl peab kostma, poliitikutele peab kohta kätte näitama jne. Teine stamp vastupidi on, et need kulturnikud võiks oma kohta teada, kuna peale purgikunsti nad muud ei oska. Ehk nende sõna ei kaalu, nad on marginaalid. Kaasaegsed kunstnikud saavad seega mõlemalt poolt, nii professionaalseid ja traditsioonilisi käsitööoskusi austavate kaaskunstnike kui ka kunstikaugete poolt.

Kuid praeguses möllus ei ole kunstnike «kriitilisusega», moodsate kunstidiskursusete või meediatehnoloogiate valdamisega midagi peale hakata. Mis ei tähenda, et neid ei kasutata. Olukord on selge ja nüridalt ühemõtteline.

Ühtne Eesti Suurkogu mõni aeg tagasi pani poliitikute näo ette peegli, taandudes viisakalt kunstisfääridesse tagasi. See oli märkuandmine ja ilmsikstoomine, et meie, mõtlevad kodanikud, mõistame manipuleerimise tehnikaid ja oskame neid järele teha. Aga tahame tegelda kunstiga, mitte valitsemisega. Ja kui meid valitsete, siis tehke seda viisakalt, meie sündsustunnet solvamata.

Sirbi juhtum sobib näiteks samuti. Siin ei olnud tegemist konnatiigi võitlusega, tormiga veeklaasis, selles oli universaalsust. Samalaadse poliithäppeningi võiks teha teistes riikides. Poliitikute ja intelligentsi vastuolud tavaliselt aga reaalsündmusteks ei muutu, vaid jäävad lahinguteks meedias ja televisioonis.

Kellele näo ette panna peegel, kui ühe riigi parlament aplodeerib püsti seistes naaberriigi territooriumi annekteerimisele aastal 2014?

Ukraina ümber toimuv meediasõda on proportsionaalselt suurem ja kvalitatiivselt erinev. Kui tänavatel voolab veri, siis kunstimetafoorid ei tööta.

Näeme jagunemist Vene ja Lääne vahel, gööbelsliku propagandavalet, loeme poliitikute ja filosoofide «mõtestavaid» sõnavõtte ja näeme vägivalda siinsamas Euroopas.

Ka kunstnikud võtavad sõna. Venelased on lõhenenud, kuid avalikult on kaalukam ajupestud kontingent. See selgub, kui jälgida mõnda Vene talk-show'd-vaidlussaadet, kus putinimeelsed saavad otse-eetris protsentuaalselt rohkem telefonitoetust. Et need jutusaated veel toimuvad, annab lootust. «Mašina Vremeni» Andrei Makarevitš väljendas jõuetustunnet ja süüdistas toimuvas geene. Ligi kolmkümmend aastat muutusi ei ole rahvast muutnud. Tuntakse rõõmu tasemel a mõ im mordu nabili − heameel naabrile kerepeale andmisest. Enamuse poolt kallati mees poriga üle, teised on targu vait. Seisku Pugatšova ta eest kuidas tahes, massi vastu ei saa. Patriootiline iha lämmatab arukamad, need taanduvad hirmus nüriduse ees.

Visa üksikvõitlejana taaskasutab meediamaterjali oma blogis Eesti Puga alias Allah Pugatchova alias Aapo Ilves (pugatchova.blogspot.com). Kiire reageerimisvõime paneb otsima paralleele Thierry Geoffroy «kiirreageerimistubadega». Pildikunst sünnib vahetu reaktsioonina päevasündmustele, on visandlik ja vaimukas. Kaasaegse kunstniku seisukohalt on see mõtetu jõuraiskamine. Hindajateks kitsas sõpruskond, kunstiskeenel vaevalt et skoorib.

Kunstnike vastuhäälena I maailmasõjale mõistetakse 1916 aasta Dada-liikumist. Zürichi vanalinna Cabaret Voltaire'is, Spiegelgasse 1, kus on kohvik praegugi, loeti luulet, etendati skandaalseid tekste, vahel ründas kunstnikke pahandatud publik. Eks tolerants oli teistsugune. Vaevalt toonaste kunstnike veidrad kostüümid ja buržuaasid vihastavad tekstid praegu tähelepanu ärataksid. Nüüd on need kunstnikud ajalooraamatutes. Peale kaitse otsimise neutraalses Šveitsis tunti jõuetust idiootliku propaganda üle Saksamaal.

Kuid ajalugu ei kirjutata sõdu kajastavate kunstiteosteta, alustagem või Homerose «Iliasest». Remarque'i «Läänerindel muutusteta», «Casablanca» film, Coppola «Tänapäeva apokalüpsis», kui mainida ikoonilisi. Autorite kriitilisus on paljude puhul küsitav. Kunstnikud näivad nautivat sõja räpasust ja visuaalset lopsakust. Inimesed on ju viidud ellujäämise piirideni − põnevad kired ja kannatused!

Ukraina toetamiseks loodi märtsis Kadygrob Taylori poolt kunstiprojektide portaal Artists Support Ukraine (www.artistssupportukraine.com). Esimesed osalejad  olid Luchezar Boyadjiev (Bulgaaria), Fred Tomaselli (USA), Artur Zmijewski (Poola), vene grupeering AES+F jt. Eesmärgina seista vastu agressioonile, propagandale ja ebaõiglusele. Kutsutakse üles esitama teoseid, toetamaks rahu ja vabadust. Laikijaid 2000 ümber. Kollektsioonis ka Eric Michaeli «Poo-Tin» − Piero Manzoni konservikaka tsitaat. Kunstiteoseid kümmekond, populaarsusega sait ei hiilga.

See-eest kogus tähelepanu Krimmi noor venemeelne prokurör Natalja Poklonskaja, kellest sai Jaapanis animestaar suurte silmade pärast. Mingi absurd, ütleksime, maailm on pahupidi. Kurjuse petlikult kaunis kehastus leiab imetlust ja kunstikajastust, õilsad kangelased on varjus. Aga nii toimib meedia, mis muudab pealispinna sisuks või ei hooli sellest üldse.

Aprillis korraldas «Ukraina kultuuririnne» Euromaidanile pühendatud näituse «Ettevaatust, venelased», peegeldades veneviha. Puuri pistetud vene viinajoovaid balalaikadega okupante mängisid kunstnikud, puuril sildid «Rohelised mehikesed», «Toitmine keelatud». Facebookis ja Twitteris vohas raev, kuna enamus võttiski postitatud pilte otseselt, mitte russofoobia kriitilise peegeldusena.

Kokkuvõttes, vaadates Odessa viimaseid uudiseid − kevad on kätte jõudnud. Inimesed tänavatel naudivad sooja ilma ja avaldavad muuhulgas meelt. Õõvastav oli näha naeratavaid ja erutatud nägusid pildiseerias, mis päädis kaadritega põlevast hoonest, kus hukkus kümned inimesi. Brutaalne pildisegu võitlusvalmis malakatega kärsitutest meestest, suitsupilvedest, leekides hoonest, kilpidega politseinikest ning hiljem mustaks põlenud lihast on liiga tummine, et seisukohta võtta. Meediainfo kiire voog ei anna hingetõmmet ega aega seisukohavõtuks. Tegu on liikuva rongiga, mida saab kirjeldada, mitte nimetada peatust, kuhu see jõuab. Seetõttu ollakse vait avatud suuga. Mistahes hääl sealt tuleb, kuulajaid ei ole.

Kui kõnelevad kahurid, siis muusad vaikivad. Kuid muusad võivad olla hoopis kahurite teenistuses. Nõnda ka meedia, siis ajakirjandus, mis tahab olla loominguala, teenib kahureid Venemaal. Üksikud erandid (tvrain.ru), annavad lootust meeltesegaduse lõppemisest.

Muusad vaikivad rongi peatumiseni.