Lapsevanemad võiksid aru saada enda olulisusest koolisüsteemis ning võtta rohkem vastutust lapse kooliasjade suhtes, kirjutab Tallinna Ülikooli pedagoogikatudeng Lisett Sarandi Postimehe arvamusportaalis.
Lisett Sarandi: lapsevanem, aeg tulla kooli!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Tallinna Ülikooli 2. kursuse pedagoogika tudeng. Sel kevadel oli minu esimene eelpraktika ning seega sai tehtud esimesed «sammud» koolimaailma. Ma ei taha rääkida enda praktikast üleüldiselt, vaid ühest kindlast teemast, mis tegi minu kui õpetajaks pürgiva inimese meele kurvaks.
Enne kui hakkan praktikal näinud probleemi lahkama, annaksin mõned märksõnad, mis juhatavad selle teema sisse: probleemne õpilane, usu kaotanud õpetajad, motiveeritud ja missioonitundeline noor naiivne praktikant, hiljaks jäänud vanemad. Pikka juttu nagu ei olekski vaja, märksõnad jutustaksid justkui kõik loo ära?
Üheks praktika ülesandeks oli probleemse õpilase n-ö järeleaitamine. Alguses tundsin ennast väga motiveeritult ning tahtejõulisena. Õpetaja, kes mind õpilase juurde suunas, lausus: «Ma ei usu, et see poiss ennast kätte võtab, aga kui keegi noor inimene tema poole pöördub, siis ehk juhtub mingi ime.» Seda arvasin ka mina. Ma võtsin poisiga kontakti, tutvustasin ennast ning rääkisin talle oma plaanist. Ma proovisin talle näidata enda siirast soovi teda aidata. Ma arvan, et ta sai sellest aru.
Plaan ei olnud väga suur ja ülejõu käiv. Alustuseks soovisin temaga koos ühe kirjandi kirjutada. Leppisime kokku tähtaja, mil ma kuuleks tema esimesi mõtteid, millest kirjutada. Koostasin talle ka punktidest koosneva abimaterjali.
Poiss käis aga koolis nagu kuuvarjutus ning enamikul kokkulepitud aegadest ma teda ei näinud. Otsustasin, et liiga vara on käega lüüa ning proovisin temaga ühendust saada Facebookikaudu. Seal vestlustes andis ta uued lubadused ning leppisime aina uusi ja uusi aegu kokku. Kuid mingit muutust ei toimunud.
Ühel päeval sain ta koolist kätte ning ta põhjendas mulle, et minu saadetud materjal tal üleüldse ei avanegi. Kuna ma teadsin väga kindalt, et see fail avaneb tema telefonis, siis julgesin talle öelda, et näidaku mulle, et see fail ei avane. Tema «suureks» ja minu väikeseks üllatuseks avanes see fail nagu imeväel. Mis siis muud üle jäi, kui jällegi uus aeg kokku leppida, millal ta saadaks mulle enda esimesed mõtted.
Poisi mureks oli see, et ta lihtsalt ei oska enda mõtteid paberile kirjutada. Selleks koostasingi talle abimaterjali, mis koosnes enamjaolt küsimustest, millele ma lihtsalt vastuseid ootasin. Toonitasin talle, et ma ei ootagi esmalt seotud teksti – lihtsalt vasta. Nüüd arvasin ma tõesti, et ta võtab end kokku ja kirjutab mulle. Kas ta saatis midagi kokku lepitud ajaks? Vastuse jaoks ei pea olema selgeltnägija.
Võib öelda, et siiamaani ei ole ma temalt vastust saanud. Ma hakkasin mõtlema, et kas ma võtsin endale liiga keerulise ülesande ning hindasin enda võimeid üle? Hetkel olen ma selle endale mõtestanud nii, et ma olin selle poisi juurde pääsemisel neljas lüli ning kui juba kolm olulisemat lüli ei tööta korrektselt, siis see neljas vahelüli ei saa ka imesid teha. Panin tähele selle poisi puhul, et ta on leidnud väga kavala pääsetee, kuidas teda rahule jäetakse – ta kasutab sõnapaari: «Ja, ma luban.» Kui inimene juba ütleb, et ta lubab, siis rohkem midagi paremat ei saagi ju sellesse sõnasse uskuv inimene kuulda soovida?!
Ülikoolis õpetatakse, et õpilastesse peab uskuma, neid kiitma. Selle poisi puhul olid õpetajad tõesti juba käega löönud – kas siis võiks öelda, et õpetajad on teinud sellega juba metoodilise vea? Võin kindalt väita, et alla andnud õpetajad ei ole selle probleemi tuumaks, sest tuli ju motiveeritud noor, kes soovis teda aidata, kellel oli aega tema jaoks ning kes siiralt soovis temaga kirjandit kirjutada. Võib öelda, et sellele poisile ei piisanud sellest, et keegi uskus temasse. Ta probleemid olid juba liiga sügavad, et nende lahendamiseks sellest abi oleks.
Tegu oli 9. klassi poisiga. Kas temalt oleks liiga vara oodata, et ta mõistaks, et kõik, mis ta hetkel teeb või tegemata jätab, kajastub tema tulevikus? Poiss ei pruugi tekkinud probleemi tõsidust üldsegi hoomata. Ta elab kodus, söök on laual, käib trennis ning tunnis mängib Iphone'iga. Hetkel on tal kõik hästi – milleks muretseda? Vanemad ütlevad teiselt poolt: «Martin (nimi muudetud) on juba suur poiss ja saab ise hakkama.» Vanemad usuvad, et laps saab ise hakkama. Kuid kas ikka saab, kui poiss seisab hetkel piiri peal, kas ta lõpetab põhikooli või mitte?
Olen nii palju kuulnud õpetajate suust, mida lapsevanemad öelnud on: «Mina toon nad kooli, teie peate teda siin kinni hoidma ja õpetama. See on teie töö ja kui te minu lapsega hakkama ei saa, siis olete te kehv õpetaja.» Siinkohal arvan, et antud juhul ei saa mitte kuidagi panna süüd neile õpetajatele, kes on poisi suhtes juba n-ö alla andnud.
Üksi ei saa asja parandada. Nagu on kahe otsaga kiik, mis kiigub ainult, siis kui mõlemas otsas keegi istub ning oluline on ka tasakaalu punkt, millele kiik toetub – samamoodi töötab ka õppetöö. Laps, kes tahab õppida; õpetaja, kes tahab õpetada teda ning kodu ja vanemad, kes on toeks nii õpetajale kui ka oma lapsele. Süüdlast selles probleemis otsima hakata on juba hilja. Teades, et selle poisi probleemid algasid juba 7.-8. klassis, leian, et siin mängivad rolli mitmed tegurid. Lapsevanemad võiksid aru saada enda olulisusest koolisüsteemis ning võtta rohkem vastutust lapse kooliasjade suhtes.
Leiangi, et see on väga nõrk koht ning paljude lastevanemate mõttemallid on kõverad. Lapse arenguks ja heade tulemuste saavutamiseks on vaja kolmepoolset tihedat koostööd: laps, kodu ja kool. Tänapäeval oleme jõudnud punkti, kus kool ei piirdu ainult lapse õpetamisega, vaid peab ka harima lapsevanemaid. Õpetaja ja kooli kohustus on informeerida vanemaid, kui lapse juures on märgata esimesi murettekitavaid märke, ning vanemad ei tohiks neid esimesi ohusignaale kõrvust mööda lasta, lootes, et küll kõik paraneb iseenesest. Esimene signaal – see ongi kõige olulisem ning kui jätta esimesed tekkinud probleemid lahendamata, ongi lõpptulemus see, et kiik on tasakaalust väljas ega täida enam enda ülesannet. Siinkohal julgustaksin vanemaid kooli uksest sisse astuma ning huvi tundma enda lapse õppetöö kohta.