Kristjan Tamlak: mõtestatuma erakonnapoliitika poole

Kristjan Tamlak Foto: Erakogu

Mis juhtuks, kui riik vähendaks erakondade rahastamist ühe kolmandiku või isegi poole võrra, arutleb üliõpilane, Eesti Vabaerakonna algatusrühma liige Kristjan Tamlak.

Eesti riik toetas eelmisel aastal erakondi kokku 5,4 miljoni euro ulatuses. Samas suutsid erakonnad ise eelmisel aastal liikmemaksude näol tulu teenida kokku kõigest veidi alla 130 000 euro. Tasub meelde tuletada, et peaaegu kõigis meie suurimates erakondades on üle 10 000 liikme. Siit võib järeldada seda, et läbi liikmemaksude teenitav tulu on Eesti erakondade eelarvetes mikroskoopilise tähtsusega.

See tekitab küsimuse, miks peavad maksumaksjad maksma erakondadele tunduvalt (42 korda) rohkem raha, kui nad suudavad koguda endi liikmeilt?

Mis juhtuks, kui vähendaksime meie enda maksuraha kaudu erakondade rahastamist ühe kolmandiku või isegi poole võrra? Kas keegi arvab, et poliitika kvaliteet seeläbi halveneks?

Võib-olla näeksime valimiste eel natuke vähem 20 aastat nooremaks retušeeritud Marika Tuus-Lauli või mõne teise parteisõduri näolapiga kaunistatud hoonetesuuruseid plakateid. Tõenäoliselt oleksid ka erakonnad sunnitud oma kontoribürokraatide armeed kokku tõmbama. Kas see oleks muutus halvemuse poole?

Minu kui üliõpilase ja poliitikahuvilise noore arvates ei oleks see kõige halvem pööre, mis meie poliitikaga juhtuda võiks. Kui erakondadel ei oleks nii palju raha laiali loopida, peaksid nad pildil püsimiseks, rahvale sõnumi edastamiseks rohkem keskenduma sisule ja vähem tegelema kallite populistlike poliitšõudega, nagu oli viimastel kohalikel valimistel. Nad oleksid rohkem motiveeritud ka ise liikmemakse koguma, mitte käed rüpes ootama, kuni nende pangaarveid riigieelarvest täidetakse.

Praegune süsteem ei soosi poliitilist konkurentsi. Olukord, kus neli parlamendiparteid jagavad omavahel sisuliselt kogu riigi poolt erakondade toetamiseks mõeldud raha, ei ole õiglane. Erakonnad, kes parlamendivalimistel künnist ei ületa, on sunnitud oma töö lõpetama, sest neil ei ole raha riigi poolt sponsoreeritavate erakondadega konkureerimiseks.

Loomulikult tuleb aru saada praegu parlamendis olevate erakondade tahtmatusest olemasolevat süsteemi muuta. Kes ikka vabatahtlikult on nõus enda jõukust vähendama ja veel vähem seda konkurentidega jagama? See aga ei tähenda seda, et rahvas peaks sellega nõus olema.

Ma soovitan mõelda ja küsida endalt, mis muutuks halvemaks, kui me vähendaksime erakondadele määratavat raha näiteks poole võrra ja jaotaksime seda nende vahel võrdsemalt? Kas teie näete, et see mõjutaks Eesti poliitmaastiku negatiivselt?

Mina usun, et vähendades erakondade riigieelarvelist finantseerimist, on erakonnad sunnitud muutma oma töö efektiivsemaks ja valimiskampaaniaid läbimõeldumaks. Samuti usun, et Eesti riigis on kitsaskohti, mille lahendamiseks kuluksid need ülejäänud miljonid tunduvalt rohkem ära. Vähendades erakondade rahastamist ja suurendades ausat konkurentsi aitame kaasa puhtama ja positiivsema poliitika esiletõusule.