Marian Männi: karmavõlg

Marian Männi Foto: Peeter Langovits

Kui eestlaste elu oli sõja või okupatsiooni ajal ohus, võeti meie pagulasi arenenud riikides lahkesti vastu. Juba kümme aastat oleme saanud mujale parema palga peale või soojema päikese alla kolida. Ka need võetakse vastu, kes pole kõrgelt haritud spetsialistid. Ent meie tahame ainult tippspetsialiste.

See on nii loomulik, et meid aidati ja aidatakse siiani. Aga kui Eestisse soovib kolida keegi, kes siia «lisandväärtust» ei too, siis unustame lahkuse ära.

Eile avaldas Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruande. See oli küllaltki leebe. Ka autorid ütlesid, et «päris hästi» on. Aga inimõiguste keskust rahastatakse riigiasutuste kaudu. Nad ei saagi kõike järsult välja öelda.

Tegelikult ju olekski nagu kõik korras. Pagulasi võtame vastu? Võtame. Vähemuste eest hoolitseme? Hoolitseme. Aga minimaalselt. Siseministeerium on selge sõnaga välja öelnud, et nad ajavad «konservatiivset poliitikat». Kõiki seadusi järgitakse, aga mitte grammikestki rohkem.

Eestil on kohustus võtta vastu inimesi, kelle elu ja tervis oleks nende tagasisaatmisel ohus. Selle määrab Genfi konventsioon, Euroopa Liit ja ka näiteks meie oma riigi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus. Minu teada ei hoitud nende allakirjutamiste ajal kellegi meelekohal püssi.

Eesti on Euroopa Liidu riikidest kõige vähem pagulasi vastu võtnud. Siia jõuab ka imevähe taotlusi. Kohalikel inimõiguslastel on juba pikka aega olnud kahtlus, et piiril saadetakse asüüli soovijad lihtsalt tagasi. Siseministeerium on need väited kategooriliselt tagasi lükanud. Hästi. Aga laseks siis sõltumatul kolmandal osapoolel meie piiril istuda, nii nagu ÜRO on soovitanud? Nii nagu veel umbes kaheksa Ida-Euroopa riiki, ka Läti, on oma piiril lubanud.

Selle vastu on ametnikud puigelnud sama põikpäiselt nagu kõige vastu, mis pagulasi ja madala kvalifikatsiooniga immigrante puudutab. Pagulaste puhul öeldakse, et selleks ei ole põhjust. Et nendeni ei ole ühtki kaebust jõudnud.

Miks me teeskleme, et meile läheb korda ja et me hoolime, kui poliitilisel tasandil see selgelt nii ei ole. Ajame taga seda «konservatiivset poliitikat», seda padurahvuslikkust, millele kõik valimiskampaaniadki tunduvad olevat üles ehitatud.

Miks me võtame seda nii iseenesestmõistetavana, et meie pagulastele nõukogude ajal varjupaika anti? Miks me arvame, et nüüd oleme korraga paremad neist, kes ei sündinud lääneriikides? Kelleltki ei küsita, millisel maalapikesel sa sündida sooviksid. Aga kui küsitakski, kas valiksime Eesti?

Võib-olla on palju pagulasi, keda kodumaal kiusatakse taga ja kellele Eesti ongi ainus valik. Eesti või surm. Aga me ei tea seda, sest meid ei huvita. Nii tore, et vaid mõned kümnendid tagasi veel oli riike, keda huvitas, kui nende piiride poole sammusime. Ühel päeval peame oma karmavõla ära tasuma. Võiks juba praegu pihta hakata.