Juhtkiri: peapiiskopi ülimalt kummaline eelnõu

Foto: Urmas Nemvalts

Luteri kiriku peapiiskopi Andres Põdra pakutud vaimulike eetikakoodeks on vägagi kummaline dokument ja annab kahtlemata ohtralt ainet ilkumiseks. Seal on peetud vajalikuks märkida näiteks hügieenireeglitest kinnipidamist – nii on, et inimesed võiks end pesta ja leinarandiga sõrmeküüsi ei tahaks näha. Algkoolis on sellised meeldetuletused igati kohased, aga öelduna veerand tuhandele täiskasvanud ja kõrgelt koolitatud inimesele…

Solvavana elukutselised vaimulikud sedalaadi punkte käsitlesidki. Segiläbi on keeldudena kirjas nii kriminaalsed tegevused («vaimulik ei /…/ vahenda narkootilisi aineid») kui need, mis on seaduslikud, ent tõepoolest eeti­liselt vaieldavad («vaimulik ei mängi rahalise panusega hasartmänge» – kas kirikuõpetaja lotopileti tohiks osta?).

Kuigi praeguseks paistab olevat selge, et kirikuõpetajate enamiku vastuseisu tõttu EELKs selline eetikakoodeks kehtima ei hakka, laseb see eelnõu ometi pisut piiluda vaidlusi kiriku sees.

Pingevälju on õige mitu. Eetikakoodeksi eelnõu ilmestab soovi tugevdada kirikus keskset juhtimist ja EELK juhtorganite kontrolli vaimulike üle. Mida arvata näiteks püüust piirata vaimulike kuulumist erinevatesse organisatsioonidesse? Selgelt paistab soov muuta kirik avalikkuse jaoks läbipaistmatumaks: «Vaimulikel on lubamatu kasutada meediat, ilmalikku institutsiooni või kohut süüdistuste esitamiseks oma kiriku või ametikaaslaste suhtes, kasutamata eelnevalt eriarvamuste lahendamiseks kiriku pädevaid esindus- ja apellatsiooniorganeid.» Mingi piirini on iga organisatsiooni jaoks loomulik, et musta pesu ei pesta avalikult. Selliselt sõnastatud keeld jätab aga iga siseopositsionääri parasjagu võimul olijate meelevalda ning takistab üsna ilmselt avalikku mõttevahetust ka kirikule endale oluliste teemade üle. Või: kui üks vaimulik avastab, et ta ametikaaslane on pedofiil, kas ta siis ei tohi pöörduda «ilmaliku» politsei poole; kui kolleeg talle võlgu jääb, kas ta siis ei tohi pöörduda kohtusse jne. Sellisele kiriku suletusele suunavale mõtteviisile vastukaaluks on vaba rahvakiriku põhimõtted ehk tegelikult EELK juured.

Omaette teema on nn moraali hoidmine, mida mitmete tuntud näidete järgi oleks vast täpsem nimetada sotsiaalseks konservatiivsuseks.

Kui ühiskond üldiselt liigub avatuse ja sallivuse suunas, ent kirik mitte, muutub see organisatsioon üha anakronistlikumaks. Kiriku võim inimeste üle pole enam ammugi valdav nagu XIX sajandil – kui pastor tänapäeval noort ema enne abiellumist käima peale jäämise eest (terve koguduse kuuldes) sarjama ja mõnitama hakkaks, siis vaba inimene läheb lihtsalt kirikust minema ja elab rõõmsalt edasi. Eelkõige kirikule endale on vaja humanistlikku mõistmist, et paljugi siin ilmas on vaieldav ning armastus inimeste vastu peab käima kurjustamisest eespool. Veidra eetikakoodeksi tagasilükkamise järgi otsustades pole see mõistmine EELKst päriselt kadunud.