/nginx/o/2014/05/06/3009212t1h7485.jpg)
PPA välismaalastetalituse juht Liis Valk selgitab Postimehe arvamusportaalis, miks ei saa omavahel seostada mullu kokku kutsutud nõuandva asjatundjate komisjoni tööd ja pagulaste arvu vähenemist.
Liis Valk: varjupaigataotlustest rääkides ei ole aastad vennad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänases Postimehe artiklis «PPA komisjon vähendas pagulaste arvu Eestis» esitatakse seisukoht, et läinud aastal langes Eestis varjupaika saanute arv, kuna PPA kutsus mullu kokku nõuandva asjatundjate komisjoni.
Leiame, et seose otsimine komisjoni töö ja pagulaste arvu vahel on selgelt meelevaldne. Ajalehes toodi seose tõestuseks fakt, et kui 2012. aastal rahuldati Eesti 77 rahvusvahelise kaitse taotlusest 13, siis mullu rahuldati 97 taotlusest seitse.
Esiteks ei langeta asjatundjate komisjon otsust vaid annab erialast nõu ja vastab menetlejate küsimustele, andes näiteks ülevaate välisriigi poliitilisest ja julgeolekualasest olukorrast. Teiseks pöörduvad menetlejad komisjoni poole vaid nende taotlustega, kus menetleja vajab otsuse langetamiseks lisainfot või ekspertnõu. Samuti ei ole komisjoni hinnang menetlejatele mingil moel siduv, vaid aitab neil vastu võtta hästi kaalutletud ja õiglase otsuse.
Kokku on PPA palunud komisjonilt selle loomise hetkest, eelmise aasta 27. maist kuni tänase päevani hinnangut seitsme inimese taotluste puhul. Mis on neist seitsmest rahvusvahelise kaitse taotlusest saanud? Kaks inimest on saanud Eesti riigilt varjupaika, kahe inimese taotlused lükati tagasi, kolme inimese taotlused on veel menetluses ning otsust ei ole tehtud. Selle perioodi jooksul on Eestis esitatud 105 varjupaigataotlust.
Kuid see ei ole ainus põhjus, miks me ei pea õigeks võrrelda kahel aastal varjupaika saanute arvu ning teha sellest kaugeleulatuvaid järeldusi.
Aastad ei ole vennad, seda eriti siis, kui räägime varjupaigataotlustest. Ühegi inimese lugu, kes varjupaika otsib, ei ole teise inimesega ühesugune. Me ei saa võrrelda kaht aastat ja järeldada, et nende 77 ja 97 inimese elukäigud on ühesugused. Need inimesed on pärit riikidest üle terve maailma ning isegi siis, kui eeldaksime, et varjupaigataotlejate jagunemine päritoluriikide lõikes on muutumatu (mida see kindlasti ei ole), ei saa me neid kaht aastat võrreldes teha suuri üldistusi.
Kui inimene esitab Eestis varjupaigataotluse, asuvad menetlejad koguma tõendeid, mis annaksid kindluse teha otsus, kas inimene vajab rahvusvahelist kaitset või mitte. Varjupaigataotlejad ei tule valdavalt Eestisse, kaasas kirjalik tõendite kogum, mille põhjal saaks teha otsuseid. Väga tihti tuleb ette sedagi, et varjupaigataotlejal ei ole kaasas isegi dokumente, mis annaksid kindluse, kas ta on see inimene, kellena end tutvustab.
Kõige olulisem tõend PPA jaoks on selliste menetluste puhul detailne intervjuu varjupaigataotlejaga. Olenevalt sellest, mida inimene sellel intervjuul räägib, otsivad menetlejad selle info tõendamiseks või ümberlükkamiseks teavet teistest allikatest. Harvad ei ole need juhtumid, kus info õigsuse kontrollimiseks määratakse tervise-, vanuse- või keeleekspertiise. Samuti on väga oluline saada võimalikult täpne teave päritoluriigi kohta.
Menetlejad teevad omalt poolt kõik, et leida otsuse tegemiseks võimalikult ulatuslik tõendite kogum. Nõuandva asjatundjate komisjoni kaasamine annab PPA menetlejatele võimaluse teha otsus, mis toetub rohkemal infol.
Eesti Inimõiguste Keskuse esindaja ütleb tänases Postimehes, et varjupaiga andmine ei ole poliitiline otsus, vaid seda tuleks teha, lähtudes sellest, kas inimesel on vajadus varjupaika saada, kas tema elu on ohus. Oleme selle seisukohaga täielikult nõus ning oleme sellest põhimõttest oma tööd tehes alati lähtunud.
* Nõuandva asjatundjate komisjoni kuuluvad PPA välismaalastetalituse, keskkriminaalpolitsei, välisministeeriumi, kaitsepolitseiameti, siseministeeriumi ja teabeameti esindajad.