Juhtkiri: tavaline printsess

Stockholmi Storkyrkan, kus Rootsi kroonprintsess Victoria ja ta kihlatu laulatatakse Foto: SCANPIX

Ka kuningakojad peavad ajas muutuma

Sel nädalavahetusel toimuvaid Rootsi kuninglikke pulmi jälgides tasub meeles pidada, et veel 20. sajandi alguses oli Euroopas vaid kaks vabariiki – Šveits ja Prantsusmaa. Kõikjal mujal valitsesid kroonitud pead. Niisiis ei saagi monarhiat pidada millekski väga ammuseks – praegu on Euroopas seitse kuningriiki.

Tõsiseks ei saa pidada kriitikat, et monarhia ei sobi demokraatiasse – Taanit, Rootsit ja Norrat peetakse kõige arenenuma demokraatiaga riikideks Euroopas. Meil, kellel pole ealeski oma kuningat olnud, võib olla monarhia rolli raske mõista.

Monarhia toimib rahva ühendajana ning ühiskondlike pingete leevendajana, eriti oluline on see kriisides: Briti kuningas George VI jäi Saksa õhurünnakutest hoolimata Teise maailmasõja ajal Londonisse, et hoida kõrgel rahva võitlusvaimu; Hispaania kuningas Juan Carlos I nurjas oma valitsusaja alguses kommunistide riigipöörde katse.

Monarhia jätkuvat olemasolu isegi praegusel massidemokraatia ajastul põhjendatakse tihti omalaadse turvatundega, mida teadmine kuningakojast inimestele annab.

Et kui kõik poliitilised figuurid ja nende omavahelised jõujooned on valimiste kaudu pidevas muutumises, siis kuningakoda lihtsalt on. Nendega, kes seda täidavad, lepitakse isegi siis, kui nad pole kuigi sümpaatsed.

Siiski ei naudi Euroopa kroonitud pead püsivat toetust ning praegu küsivad paljud Rootsi maksumaksjad, miks nemad peavad tasuma poole 30 miljonit Eesti krooni maksvatest kuninglikest pulmadest.

Võib olla üsna kindel, et nähes kuningakojas ennekõike ikkagi esindusfunktsiooni, peetakse seda ka kohaks, kust majanduslikult raskel ajal kokku hoida ilma, et tavakodaniku olukord veelgi halveneks.

Vaid Taani kuningakoda püsib endiselt populaarsena. Seda peetakse aga pigem kuninganna Margrethe II isikust tulenevaks, mitte taanlaste erilise kroonitruuduse märgiks.

Nii ei saa monarhia oma püsimajäämisel pelgalt traditsioonidele toetuda, vaid ka neil tuleb ajas muutuda. Nii näiteks toovad Briti avaliku arvamuse uuringud välja soovi, et kuningakoda jätaks ühe põlvkonna vahele – pärast kuninganna Elizabeth II-st võiks kohe troonile asuda prints William.

Prints Charlesi ei taheta troonil näha just tema vanamoelisuse tõttu, mis antakse küll andeks kuninganna Elizabethile, kuid mitte enam Charlesile.

Rootsi kuningakoda on aga juba kiita saanud peigmehe valiku eest – Daniel Westling on tavaline noormees ning et just tema printsess Viktoria südame võitis, toovat ka kuningaperet rahvale lähemale, ütlevad isegi kroonikriitikud.