Vello Vikerkaar: minu sohilaps

Kolumnist Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. Foto: Pm

«See pole apostillitud!» teatas rahvastikuregistri daam minu abielutunnistust uurides. Ma olin läinud äsja sündinud poega ametlikult registreerima, aga paistis, et ametnikud tõrguvad.

«Kindlasti on see apostillitud,» laususin. «Vaadake sinna,» osutasin kenasti kohrutatud kuldsele pitsatijäljendile, mis säras täies ilus dokumendi nurgas.

Juhtisin tema tähelepanu mujalgi näha ilusatele kuldsetele toonidele ja neljale allkirjale dokumendi mõlemal küljel. See dokument pidanuks olema bürokraadi märg unistus. Kui ka see polnud apostillitud, siis mis veel!

Ametnik tõstis dokumendi silme ette ja vaatas seda vastu valgust. «Ei, see on lihtsalt kuldne kleebis. Vaja on apostilli.»

1992. aastal, kui Eesti oli vastselt pääsenud Nõukogude võimu küüsist, võis dokumendil ilutsev kuldne pitser avada kõik uksed. Üks ameeriklasest sõber, kes õpetas Rakveres inglise keelt, näitas kord liikluspolitseinikule oma ülikoolidiplomit ja ütles, et ta on ÜRO juht ja diplomaatilise puutumatusega. Politseinik laskis ta minema.

Samale sõbrale meeldis näidata politseile Chicago linnaraamatukogu piletit, kui teda kinni peeti. Ta väitis, et politseinikud jäid uskuma, et tegemist on juhiloaga, aga ma usun, et sama hästi võis väita, et nad soovisid lihtsalt vältida probleeme, mis oleksid võinud tekkida välismaalase kinnipidamisest. Eriti kui too välismaalane on ÜRO juht.

See oli aeg, mil läikivaid kleebiseid austati nii väga, et juba A4 paberist korralike templite ja allkirjadega piisas milleks iganes.

Meenutan seda aega hardusega, aga see on siiski minevik. Uskusin päris tõsiselt, et minu abielutunnistusel on apostill. Lõppude lõpuks oli maksuamet seda pikka aega tunnistanud alusena ühise tuludeklaratsiooni täitmisel ning aastate eest oli ka migratsiooniamet pidanud seda piisavaks mulle elamisloa andmisel.

Kui see sobis juba neile, siis miks mitte rahvastikuregistrile? Ma esitasingi selle küsimuse otse mu vastas istuvale kenale daamile.

«See on võimatu,» vastas ta. «Migratsiooniamet tunnistab ainult apostillitud dokumente. Võib-olla teil oli see ja te kaotasite selle ära.»

«Ei, ei olnud,» kinnitasin. «Mul on väga hästi meeles, kui nad võtsid ära minu kolmeaastase elamisloa. Kui ma seda abieluga põhjendades uuesti taotlesin, sain ainult üheaastase loa.»

«Migratsiooniamet tunnistab ainult apostillitud dokumente,» kordas daam, otsekui muudaks väljaütlemine tema sõnad rohkem tõeseks. Või siis minu valetajaks.

«Noh,» proovisin teist taktikat, «mul on mitmeid välismaalastest sõpru, kes on vabaabielus Eesti naisega, ja nende laps on registreeritud. Mille poolest siis minu poeg erineb?»

«Sest te olete oma naisega abielus.»

Kas tõesti? Kas polnud ta just äsja mulle öelnud, et riigi silmis me polegi abielus? Ta oli suutnud mind tõsiselt segadusse ajada. Ma näpistasin ennast, et veenduda, et olen tõesti ärkvel.

«No ma võin teile kohe kindlalt öelda, et ma ei jõua seda dokumenti saada enne teie kolmekümnepäevase tähtaja möödumist,» ütlesin, märkides, et jäänud on ainult seitse päeva. «Olge siis nii hea ja registreerige mu poeg sohilapsena.»

«Ei!» ahmis daam õhku. Nüüd olin mina tõsises hämmingus.

Ehkki eestlastele meeldib uhkeldada oma IT-saavutustega, on mulle alati jätnud märksa sügavama mulje hoopis teine asi: eestlaste sallivus teistsuguse eluviisi suhtes. Kui läänes sünnib mõni laps väljaspool abielu, peetakse teda tihtipeale juba ette potentsiaalseks pangaröövliks või mõrvariks, aga Eestis ei pilguta keegi selle peale silmagi.

Veel enam avaldab mulle Eesti puhul muljet see, et üksikemad ei lange kunagi enesehaletsusse.

Nad ei võta omaks mina-üksi-kogu-maailma-vastu-positsiooni, nad ei arva, et nende elu on läbi, nad ei seisa riigikatla juures kaks korda järjekorras, käsi õieli, nad ei kasuta isa puudumist ära vabandusena kõige puhul, mis nende elus valesti läheb.

Otse vastupidi, nad astuvad elule vastu püstipäi ning sammuvad läbi elu ilma silmanähtavalt kibestumata.

Ma olen mõelnud, et läänes olekski paljudele lastele parem, kui isa kodus poleks. Ma ületan siinkohal oma volituste piire ja esinen psühholoogina, aga mulle tundub, et ilma isata on etem kui sandi isaga.

Eesti ühiskonnas võib naine vabalt magada mõne parasiidiga ja ta kohe hüljata, läänes aga hoitakse ka selline sageli alles puhtalt maine pärast, sest abieluväliselt sündinud laps on «puudega» ning õpetajadki sosistavad tema selja taga kooli koridorides: «See on see sohilaps Robert. Pole tal isegi isa, kes õpetaks deodoranti kasutama, mõni ime siis, et ta niimoodi haiseb.»

Kuid mind see ei kõigutaks ja seda ma rahvastikuregistri daamile ütlesingi: «Temast saab Kanada kodanik. Temast saab Eesti kodanik. Miks ma peaks hoolima, milline märge seisab teie raamatus tema nime taga?

Pange ta kirja sohilapsena ja andke mulle paber, et ma saaksin temaga arsti juurde minna.» Ma tahtsin ainult, et tema nime taha mingigi märge tehakse.

Milline, polnud oluline. Igasugune märge oleks, nagu kõlavad Walker Percy kuulsad sõnad, andnud talle «kena plastkaardi, nimi peal, nii-öelda õiguse olemas olla».

Kogu selle aja istus väike Robert turvatoolis bürokraadi laua peal, tundudes iga hetkega aina abitum. Kahekümne aasta eest oleks see armas laps ja karp šokolaadi asja korda ajanud. Vaja poleks olnud mingit apostilli.

Kuid see ametnik oli täiesti kõigutamatu. Kui saksapärane, mõtlesin. Pähe kargas mõte, et vahest kulgeb Eesti ELi eesistumine 2018. aastal täiesti edukalt (ja siis ma mõtlesin, kas teed saavad ikka selleks ajaks korda).

Minu palvetest ja mu lapse armsusest hoolimata oli bürokraat aheldatud süsteemi külge. Ta uskus, et me oleme Liinaga abielus ning soovis meeleheitlikult, et tema raamatus oleks kõik kirjas nagu kord ja kohus. Ausõna, ma imetlesin teda, aga seegi ei aidanud kuidagi asjale kaasa.

Mind vaevas tõsiselt see, et 22-tunnise sünnituse järel oli Roberti ilmaletulek olnud mitte just kõige kergem ning meie perearst oli arvanud, et teda tasuks näidata mõnele eriarstile. «Aga ärge viige teda suurde haiglasse,» sõnas ta. «Arstid ei võta teda vastu, kui ta pole registreeritud.»

Ta selgitas, et meil on valida, kas maksta erahaiglale või taotleda haigekassalt Robertile lühiajalist kindlustust. «Mille eest ma siis maksan 33 protsenti sotsiaalmaksu?» küsisin arstilt. Õiget vastust ma talt ei saanud. «Bürokraatia,» kehitas ta õlgu.

Ma olen kindel, et läänes eksitakse, arvates, nagu tuleks kogu maailma hädad sellest, et lapsed sünnivad väljaspool abielu. Mitte sohilapsed ei ole süüdi maailma hädades, vaid pigem sohilaste masendunud isad.

Bürokraadid ei suuda kuidagi mõista, et kui asi on minu pojas, siis ei huvita mind üldse nood pisikesed paberid nende laudadel ega see, millisesse järjekorda nad neid päeva jooksul seavad.

Kui mu laps vajab arsti, siis ma teen kõik, mis võimalik, et ta selle ka saaks, vajaduse korral minnes bürokraadist mööda, ümber või ka otse temast üle.

Kas bürokraatidel endil polegi lapsi? Või sünnivad nende lapsed apostill otsaees ja igati valmis ristlema meie elu täitvate koodide rägastikus? Või, mis oleks ehk veel õigem küsimus, miks ei võiks Eesti bürokraadid käituda sama mõistlikult ja pragmaatiliselt, nagu käituvad Eesti üksikemad?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!