Allaheitlik arhitekt, kogemusteta tellija, kasuahne ehitaja ja motiveerimata ametnik kujundavad üheskoos juhusliku, mugavusteta ja esteetilises mõttes väärtusetu linnakeskkonna, leidsid arhitektid Ignar Fjuk, Kalle Rõõmus, Tõnis Tarbe ja Endrik Mänd.
Ignar Fjuk (IF): Eesti Projektbüroode Liidul on mure, et arhitekti, projekteerijat pole ühiskonnas märgata, et ta roll ja vastutus pole mõistetavad, et ta ei täida neid kohaselt. Kas projekteerija on jäetud protsessist kõrvale? Kas see on praegustest probleemidest peamine?
Kalle Rõõmus (KR): Protsessis ta ju on. Ju siis on see tegelikult tunnustamiseküsimus, teadmiseküsimus…
Tõnis Tarbe (TT): Projekteerija pole üksnes arhitekt või insener, see on terve meeskond, ja see meeskond on tagaplaanil, seda meeskonda ei nähta. Kui meil on näiteks raamat, siis me teame, et sellel raamatul on autor ja pealkiri, me ei räägi pealkirjast ilma autorita. Aga majade puhul me teame, kes selles majas elavad, aga harva teame, kes selle projekteeris.
Endrik Mänd (EM): Me ei saa rääkida igast objektist kui mingisugusest arhitektuurišedöövrist. Selleks, et šedöövrid välja paistaksid, peab olema ka anonüümset taustarhitektuuri.
KR: Muudes kunstivaldkondades ei hakka autorlus ära kaduma.
TT: Praegu tuntakse ehitajat või arendajat, kuigi sedagi mitte kõigi ehitiste puhul. Loojad ei tule välja. Pigem räägitakse teostuse poolest. Seega – võidutseb n-ö anonüümne projekteerimine. Selle kaudu devalveerub ka inseneri elukutse. Rõhutame, et insenerteadusi oleks vaja esile tõsta, et rohkem noori on vaja suunata insenerteaduste ja arhitektuurivaldkonda. Tegelikult me ühiskonnas seda toetust ei näe.
KR: Sellel on juured. Me teame, kust need pärit on – Nõukogude ajast. Siis muutuski meie tegevus anonüümseks. Teati, et tuleb tubli brigaad ja viimistleb õigeks ajaks maja ära. Aga ei räägitud, kes maja välja mõtles. Enne sõda teati. Seega on tegemist eelmise perioodi mentaliteedi jäänukiga. Samas ka vastutuse küsimus – kui sa oled tuntud, siis sa ka vastutad, kui mitte, siis... Seega on see ka vastutuse nivelleerimine.
IF: Minu meelest on tuntuse ja tunnustuse küsimus kõrvaline, ekshibitsionistlik. Kõik poleks sugugi hästi, kui oleks teada, kes tegi.
Minu meelest on asi olemuslikult viltu. Protsessis domineerivad arendaja kokkulepped ehitajaga, mis ei lähtu enamasti avalikust, linnaruumi huvist, arendaja ei lähtu sageli isegi hoone tulevase tarbija huvidest (ohutus, turvalisus, tervislikkus, säästlikkus).
Vabadussõja võidusamba projekteerimistöö anti tervikuna, koos sõlmede, detailide ja samba välisilme väljatöötamisega, samba ehitajale, Tšehhi firmale. Olin hämmingus.
Veel enam olin hämmingus, kui mõni päev pärast samba avamist ütles vabadussamba autor Rainer Sternfeld hooplevalt ühes intervjuus (EPL 26.06.2009): tšehhid ei osanud sammast ilma inetute poltideta teha, aga mina tean, kuidas seda teha.
See on üks näide, kus projekteerija taandati protsessist ning kogu arendus anti tervikuna ehitaja teha ja otsustada. See on ka näide autori suhtumisest.
EM: Seetõttu vastutab projekteerija praegu kogu protsessi eest vähem kui ehitaja. Tema süülist, lohakat ja käegalöövat käitumist on märksa raskem tõestada kui ehitaja oma.
IF: Mitte alati. Näiteks Liivaoja elamurajoonis Narva maantee äärde rajatud elamute puhul ei arvestanud projekteerija müranõuetega. Nüüd langeb kogu vastutus temale.
Teistsugune näide on Solarise allakukkunud laed – need projekteeris ehitaja. Ehitaja huvi on teenida kasumit, mistõttu jäävad sageli isegi ohutuse ja kvaliteedi eesmärgid (esteetilistest rääkimata) tagaplaanile.
Seoses Vabadussõja võidusambaga veel teinegi näide. Projekteerimisprotsessi käigus hakkas kaitseministeeriumist järsku tulema pressiteateid, et vaadake, linn ei anna ehitusluba, pidurdab protsessi. Selline surve oli ennekuulmatu, projekt oli poolik, puudulik, ei vastanud avalikele huvidele ega normidele, ja siis kasutati sammast nagu aatelist malakat, mis oleks seadusest kõrgemal.
See oli inetu ja tulemus on näha. Võidusamba juures asuv parklakorrusele laskuv trepp on midagi sellist, mida tõenäoliselt kuskil mujal 21. sajandil ei ehitata. Seal on kokku umbes 20 astet ja iga aste on erineva laiuse ja kõrgusega. Seda pole projekteerinud arhitekt. Trepi projekteerimist õpetatakse arhitektile juba esimesel kursusel.
TT: Üks võimsamaid mõjutusvahendeid on tegelikult riigi tellimus. See on stabiilne, püsiv ja reeglina peaks riik olema kõige parem peremees, kuigi väidetakse vastupidist. Riik peaks investeerima kõige arukamalt.
Paraku tehakse sageli hankeid, mis on põhiprojektipõhised projekteerimis-ehitushanked. Ehitusettevõtjale jääb tööprojekti koostamine, ehkki tal vastavat kompetentsi ei ole. Nii võib saada odavama lahenduse, kuid mitte tellija jaoks, vaid ehitaja jaoks!
KR: Sest on veel ka ekspluatatsioonikulud, tasuvusaeg, funktsionaalne otstarbekus. Kogu meie süsteem soosibki sedasama vabadussamba sündroomi, et ehitaja projekteerib ja teeb, autor taandatakse.
Tegelikult pole päris nii, et enamik hankeid oleksid projekteerimis-ehitushanked, selliseid on kõvasti alla poole ning sedagi üksnes tehniliste ja väikeste objektide puhul. Ametnikud, kes neid asju korraldavad, põhjendavad, et kiire on. Et kui eraldi projekteerida ja ehitada, siis ei jõua…
TT: Kui ma lähen poodi veini ostma, siis ma vaatan asukohamaad ning millal ja millistest marjadest on see tehtud. Üritan aru saada, millisest veinimõisast see pärineb. Seega, masstoote puhul me teame, kes, mis või kuidas. Aga kui kodanik ostab endale majaosa või korteri kusagil uuselamurajoonis, siis teda asja algus enam ei huvita. Äkki ei peagi huvitama?
EM: Riigihanke puhul võib olla probleemiks tellijapoolse lähteülesande nõrkus. Mulle see veinimõisa näide meeldib. Kvaliteeti otsime me ju tegelikult algusallikast. Sildid on kõigil pudelitel ilusad ja vein on ka punane. Klient ei pane oma vajadusi enne paika, ta üritab need hiljem mahutada saadud hinna sisse. Aga siis ei mahu need sinna enam, mistõttu tulebki minna odavate lahenduste peale, hakata veini veega lahjendama, kuigi päev pole palav. See on avaliku sektori pool.
Aga me peaksime ka enda sisse vaatama. Linnavalitsuses projekte hinnates tekib mul sageli küsimus, kas arhitektid pööravad ise oma kolleegide tööle piisavalt tähelepanu? Kas me ei projekteeri hooneid ümber liiga lihtsalt? Või seesama Vabadussõja võidusamba teema. See trepp ei ole seal ainus probleem.
Kahe objekti – ühelt poolt samba, teiselt poolt väljaku – liitumine on lahendatud käpardlikult. See ei ole ainult ehituspraak, see on projekteerimispraak. Mõlemal objektil oli üks ja sama projekteerija. Kui me end ise ei austa, miks me ootame, et keegi teine austab?
IF: Lisaks sellele, et eelistatakse eelkõige odavat projekteerijat, peab ta olema ka kuulekas. Meil kõigil on kindlasti olnud kogemus, kus tellija laob kõigepealt lauale ruudulisele paberile joonistatud kahemõõtmelise skeemi. Siis on kaks võimalust: kas loobuda pärast tulutuid katseid tellijale asja sisu avada või anda alla ja taanduda vastutuseta käsutäitjaks.
Valdavalt lõpeb see nii, et poolel teel saab tellija siiski aru, et tema lähtepunkt oli ekslik. Ehitises on sadu erinevaid tasandeid, erinevaid intellektuaalseid, tehnilisi ja esteetilisi aspekte, mis tuleb kokku siduda.
KR: Väga paljud tellijad tellivad elus üks või kaks korda ja nad ei teagi, mida nõuda, puudub professionaalne kõrvaltugi, nagu on teistes riikides. Samas pole mõtet ka päris vastu seina joosta. Arhitekt peab olema diplomaat ja lõppeesmärk on see, et suudad tellijale selgeks teha, mida sa ise arvasid, et see ongi tema mõte. Normaalne koostöö on väga palju persoonides kinni.
IF: Sellest, et arhitekt peab ka enda rolli ja vastutust nägema, tulebki alustada. Vabadussõja sambaga läks viltu ka seetõttu, et arhitektide liit nõustus žüriiga, kus arhitekte ja kunstnikke oli vaid kolmandik.
Samas on liidul juba pea sada aastat reeglistik (ja nii on igal pool läänemaailmas), et liit osaleb võistluse korraldamises vaid siis, kui žüriis on arhitektide (loomeinimeste) enamus. Vastasel juhul ei kutsu konkurss professionaale osalema.
Asi ei ole ju ainult hea töö tegemises, asi on ka hea töö äratundmises. Kui žürii enamus ei ole selle eriala inimesed, vaid poliitikud, vaimulikud või muidu manukad, siis võib hea töö ja kogu võistlus tühja minna.
TT: Rääkisid kuulekusest, mida projekteerijatelt eeldatakse. Kuulekus juhatab mööda käänulist rada järgmise teema juurde – kuidas arhitektid ja insenerid end positsioneerivad. Kuulekus võimaldab eneseõigustuseks öelda: me tegime, nagu sooviti.
Kuid mis on meie missioon? Meie missiooniks on nõustamine ehk parima nõu andmine. Äkki me ei suuda ennast nõuandja aspektist vaadata? Ja see nõuandmine ei pruugi olla ainult verbaalne, see on ka materiaalne, vormitud mingisse vahendisse, pilti, joonisesse, kirjeldusse.
EM: Kuulekus ei ole tingimata halb, lõppkokkuvõttes pead sa oma kliendi ära kuulama. Kuulekus on halb seal, kui täidetakse kliendi ebaprofessionaalseid nõudeid ilma neid küsimuse alla seadmata, ilma püüdeta klienti harida.
KR: Liigne kuulekus on halb: ise näed vigu, aga jätad need enda teada.
IF: Kuid probleemil on veel teinegi aspekt. Kogu keskkonna kujundamist koordineerib ju omavalitsus. Paraku on Tallinnas linnaplaneerimise ametile, kes peaks vastutama kogu visuaalse keskkonna eest, jäetud üksnes osa kompetentsidest, kuigi tegemist on tervikliku linnakeskkonnaga.
Keskkonnaamet vaatab asja vaid oma vaatenurgast ja tema ettekirjutused (näiteks säilitada mingi puu) võivad olla vastuolus kultuuriväärtuste ameti soovidega (näiteks nõudega muinsusväärtuse säilimiseks mingi puu likvideerida). Kultuuriväärtuste ameti soovid omakorda ei pruugi ühtida keskkonnaameti või transpordiameti nõuetega.
Samamoodi on teede ja transpordiga. Tallinna liikluse teemaplaneeringut koostavas kollektiivis pole ühtegi arhitekti. Üks asi on see, et projekteerija vastutus on hajutatud, et ta pole protsessis see, kes ta on mujal maailmas. Teine on see, et ka omavalitsusel, kes valdkonda haldab, pole kõiki hoobasid, et saavutada parimat, erinevate seisukohtade läbikaalumisest sündinud keskkonda.
EM: Asi on paljuski pandud paika riiklikul tasandil. Meil on püha(!) looduskaitseseadus. Looduskaitsja tegevust ei panda kahtluse alla, sest tema tegevus on õilis. Meil on muinsuskaitsjad, kellel on väga korralik seadus, ka nende tegevust ei panda kahtluse alla, sest kultuuriväärtused väärivad kaitsmist.
Ja siis on meil planeerimisseadus ja ehitusseadus, mis on protsessiseadused, millel ei ole muud väärtust, kui et sätestavad, kuidas menetlust läbi viia. Ja sinna tegelikult see koer ongi maetud. Linnaplaneerimise amet peaks koordineerima linnaehitust, aga talle on tegelikult antud ainult menetlusvolitus vaadata, kas kõik vajalikud kooskõlastused on olemas.
Ja kui keskkonnaamet ütleb, et puu tuleb säilitada, ja kultuuriväärtuste amet ütleb, et kultuuriväärtus tuleb säilitada, kuigi mõlemat korraga ei saa, siis linnaplaneerimise amet saab seda vägikaikavedu vaid pealt vaadata.
TT: Tallinn on keeruline organism. Kui me võtame mõne väiksema kohaliku omavalitsuse, siis näeme, et seal on see pilt justkui selgem ja koordinatsioon lihtsam. Aga kas me võime nüüd öelda, et väiksemas omavalitsuses on projekteerija tuntum ja tema vastutus rohkem esile tõstetud? Kas selles ongi probleem?
Kas arhitektuur on üks tarbeese, mida me teame, et made in Estonia või made in China? Et ta on justkui hari, mida kasutatakse ja visatakse ära? Või on ehituskunstis midagi rohkemat, mis loeb inimesele, kes seda tarbib või seal sees elab? Kas see vääristab inimest? Mina väidan, et see, kuidas näeb välja korter, maja või linnaosa, näiteks Lasnamäe, mõjutab ka inimesi.
IF: See on nüüd küll liialt lihtsustav. Loomulikult on keskkonnal, kus inimene pidevalt on, oma mõju. Aga see keskkond, mis mõjutab, on ju ka midagi muud. Esmalt lastetuba, seltskonnad, kus viibid, netikeskkond, Facebook, kogu see massitarbimine, reisimine.
Nii et vähemalt meie kahekümnel iseseisvuse aastal, kus kõik on saanud näiteks vabalt reisida, peaks olema olulisem mõju, kui sellel, et keegi elab Lasnamäel. Oluline on ikkagi see, kuidas projekteerija oma rolli kannab. Pahatihti ei kanna ta seda väärikalt.
EM: Ma arvan, et 80ndate Lasnamäe oli teistsugune Lasnamäe, aga mitte ainult keskkonna mõttes, vaid ka selle elanikke ennast silmas pidades. Ma olen seal elanud ja julgen öelda, et mind muutis see vähe, aga ma usun keskkonna mõjusse.
Aga teisalt olen ka nõus, et väga palju paneb paika lastetuba, üldine kultuuritaust ja haridus. Meil hakatakse geograafiat ja loodusõpetust õpetama juba maast madalast. Maalapsele, kelle isal on 200 hektarit metsa, õpetatakse ikkagi metsa. Linnalapsele aga seda, kuidas elada linnas, mis on linn, ei õpetata, seda peab õppima kogemuslikult. Selline suhtumine kasvatab meist tegelikult ebakompetentse kliendi.
TT: Tulebki välja, et eestlane on maajuss.
IF: Aga kui te peaksite õpetama, siis mida te ikkagi õpetaksite? Seesama arhitektuurilugu on elanud 20. sajandil läbi kõik need lainetused ja ekstreemsused väga linnasõbralikust tänav-väljak süsteemist vabaplaneeringusse, sealt tagasi tänava-väljaku juurde, nüüd valitseb jälle suur segadus. Ühesõnaga, ehk saab õpetada vaid mingisugust austust keskkonnaväärtuste, seal valitsevate hierarhiate vastu, et inimene teaks, mis on oluline, mis mitte.
KR: Põhiväärtusi, et inimene tunneks need ära.
IF: Meie praegune defitsiit on avalikus ruumis, see on puhas juhus, kui see tekib. Pole eesmärgistatud väärtusi, mida linnakeskkond peab kandma, kui käib projekteerimine.
Selle tulemuseks, kuidas teid ja tänavaid projekteeritakse, on linnahalli esine suur territoorium, kuhu on kavandatud maanteelaadsed moodustised, mis ei ole linnale iseloomulikud. Seal pole üldse mõeldud, milline on avalik ruum, milline on inimese tunnetus, kui ta seal viibib, milline peab linn olema.
EM: Avaliku ruumi moodustab meil ruum, mis jääb n-ö arenduste vahele. Selle ruumiga ei tegelda piisavalt, see jätab soovida ka Tallinnas.
IF: Osaleme Endrikuga (Mänd – toim) Tallinna trammi arengu töörühmas, kus on viis arhitekti. Me oleme koos käinud üle kümne korra, kuid meil on mõningates teemades ikka veel kaks täiesti vastandlikku arusaama. Kõik oskavad argumenteerida, kõigil on justkui õigus, aga samas otsi kokku viia ei saa.
See näitab, kui keeruline, väga palju eri valdkondi siduv tegevus on projekteerimine ja linnaehitus. Ja ka seda, et see on ääretult isiksusekeskne. See ei allu üldistele reeglitele, mingisuguste notari- või advokatuurilaadsete arhitektide ja inseneride kutsekodadega ei saa neid viit arhitekti panna ühtemoodi mõtlema.
KR: Aga see polegi ju eesmärk.
IF: Oli halvasti lahendatud Viru väljak. Ja siis kaotati see ära. Nüüd hakatakse seda kompenseerima: Narva maanteel Foorumi kohal on hoone seetõttu tõmmatud tänavajoonest tagasi, EKA hoone tõmmatakse Laikmaa ja Gonsiori tänava nurgast eemale ja avatakse põhjatuultele, et kompenseerida kadunud väljakut. Seda on otsustanud kutselised ja head arhitektid, samas võime küsida, kas see on see, mida vajame? Arvan, et mõlemalt poolt on argumente poolt ja vastu.
Niisamuti on kindlasti neid, kes ütlevad, et valglinnastumine ja kõik need asumid, mis on linna piirile rajatud, on head ja vastavad inimeste vajadustele. Aga kas see oli see, mida tegelikult taheti? Meil peaks olema rohkem avalikku arutelu, enne kui sellised väga põhimõttelised otsused langetatakse.
KR: Mujal maailmas on linnakeskkond kujunenud aastakümnete jooksul.
EM: Kui me räägime detailplaneeringutest, siis on meil suhteliselt Skandinaavia-keskne planeerimisseadus, kuid kõrval täiesti ameerikalik asjaõigusseadus. Mistõttu enamik detailplaneeringuist on tegelikult ehitusprojekti asendiplaanid.
IF: Ja siia tuleb lisada veel maamaksuseadus, mis meil üldse ei arvesta ehitusõigust. Selle tulemuseks on, et osavamad tellijad, need, kes moosivad erakondi, saavad ka suurema ehitusõiguse. Õiguse rajada kõrgema hoone. Kui see ei ole just miljööväärtuslik ala, siis on see puhas suva, telgitagune tagatubade heitlus.
Samas võiks olla nii, nagu enamikul maadest, et vastavalt ehitusõigusele maksad ka maamaksu – ehitad väiksema hoone, maksad vähem, ehitad kõrgema ja suurema hoone, maksad rokem. Siis hakatakse kaaluma, kas sellel on mõtet.
EM: Tallinn on kahtlemata kõige tihedamini asustatud Eesti piirkond, aga me ei saa öelda, et meil oleks vähe maad. Järelikult ei tuleks maksustada vaba ja tühja maad, vaid maksustada tuleks ehitusõigust.
IF: Hüva, meil on 20 aastat vaba Eesti ehituskogemust. Mida peaksime edaspidi muutma? Ilmselt projekteerijate suhtumist ja vastutust eelkõige! Omavalitsustasandi juhtimismehhanismi samuti! Mida veel?
KR: Kui võrrelda mõne teise riigiga, kus on probleemid valutult lahenenud, on elementaarne, et kui sa lähed ehitusele (näiteks Soomes ja Rootsis), siis sind kuulatakse, keegi ei ürita seletada arhitekti eest. Ka meie peame olema kindlasõnalisemad, professionaalsemad. Kui arhitekt suudab ennast kehtestada, olles piisavalt professionaalne ja diplomaatiline, siis hakkab asi muutuma. Seda ei saa muuta seadusega.
Pealegi on omavalitsused niivõrd erinevad. Näiteks ei saa Tallinna arhitektuurikorraldust võrrelda Tartuga. Seal on täiesti teine ideoloogia, teine suhtumine, ma ei taha kumbagi kiita ega laita. Rääkimata Haapsalust.
EM: Kui mujal kuulatakse arhitekti, siis meil sageli ei kutsuta arhitekti isegi ehitusnõupidamisele, sest äkki ta teeb vales kohas suu lahti. Teistpidi arvan, et tuleks tõsta partnerite teadlikkust ja professionaalset valmisolekut. See puudutab ka kohalikke omavalitsusi.
Arvan, et kutsepõhine litsentseerimise nõue tuleks sisse seada ka kohaliku omavalitsuse arhitektidele. Ja loomulikult peaks iga endast lugupidav arendaja ja ehitaja pidama palgal ühte koolitatud spetsialisti, kes konsulteerib vahetult, et mitte ämbrisse astuda ja et mitte teha kokkuleppeid vales kohas.
Ignar Fjuk, Kalle Rõõmus ja Tõnis Tarbe on omanimelise arhitektuuribüroo omanikud, Endrik Mänd on Tallinna linna peaarhitekt. Kalle Rõõmus ja Tõnis Tarbe kuuluvad ka Eesti Projektbüroode Liidu juhatusse.