Madis Müller: millest tuleb pankade kasum ja kus on konkurents?

Madis Müller. Foto: Liis Treimann

Meie pankade kasumeid on viimastel aastatel toetanud eelkõige see, et halbu laene on vähe ja raha hind on pankade jaoks odav, kirjutab Eesti Panga asepresident Madis Müller.

Eesti Panga värske finantsstabiilsuse ülevaade kinnitab taas, et Eesti pangandussektor on tugev. Ühelt poolt on see igav, sest tegu pole uudisega, aga teisalt on see oluline. Kliendid ei pea muretsema oma hoiuste ega üldsus probleemide pärast, mida raskustesse sattuvad pangad võivad ülejäänud ettevõtetele või meile maksumaksjatena kaasa tuua.

Eesti finantssektori toimimist ohustavad riskid tulenevad eelkõige väliskeskkonnast. Peamisteks riskideks on oodatust nõrgem majanduskasv Euroopas, ebasoodsamad hinnangud rahaturul Põhjamaa pankadele, aga ka ootamatud arengud Venemaa suunal. Samuti on oht, et kinnisvara hinna tõus Eestis koos kiire palgakasvuga toob kaasa laenuvõtjate senisest riskantsema käitumise.

Sellisteks riskistsenaariumideks on nii pangad kui ka nende kliendid suhteliselt hästi valmistunud. Veelgi enam, Eesti pangad on praegu euroala ühed kasumlikumad. Pankade kasumlikkuse teema väärib täpsemat selgitust. Kas see peaks üldse olema hea uudis kellegi teise jaoks peale pankade omanike? Ja milles peitub Eesti pankade suhteliselt suurte kasumite võti?

Ühiskonnale on üldiselt hea, kui pangad on kasumlikud. Kahjumis ja nõrga kapitaliga pangandussektor ei suuda pakkuda klientidele mõistlike tingimustega laene ning kujutab endast riski majandusele. Mustema stsenaariumi korral tuleb maksumaksjatel panga (küll mitte pangaomanike) päästmiseks raha kulutada. Nii nagu muude teenuste puhul, peaks piisav konkurents pankade vahel olema see hoob, mis hoiab teenuste hinnad ja pankade kasumid mõistlikul tasemel.

Kliendina ootame pankadelt üsna palju. Soovime laenata võimalikult madala ja hoiustada kõrge intressiga, teenustasud peaksid olema soodsad, pangakontor võiks olla piisavalt lähedal ja sularahaautomaat jalutuskäigu kaugusel. Need soovid on igati loomulikud. Ka teistelt ettevõtetelt tahame saada võimalikult kvaliteetset teenust hea hinnaga. Hinnangu andmiseks on hea võtta äritulemused tükkideks ja vaadata, tänu millele on Eesti pangad olnud viimasel ajal kasumlikumad kui nende Euroopa konkurendid. Laenude intressimäärad on meil üsna konkurentsivõimelised ning nii pankade tegevuskulud kui ka teenustasud suhtena varade mahtu on keskmisest madalamad. Lisaks sellele ei saa hinnakirjade põhjal väita, et pankade teenustasud on suuremad kui naaberriikides.

Eesti pankade kasumlikkust on viimasel paaril aastal toetanud eelkõige kaks tegurit: laenukahjumite puudumine ja raha odav hind. Esiteks on erinevalt Euroopa konkurentidest Eesti pankade laenuportfelli kvaliteet viimaste aastate jooksul tänu Eesti majanduse suhteliselt paremale käekäigule paranenud. Raskustesse sattunud klientide laenude kahjumisse kandmise asemel on saanud pangad varem laenukahjumite tarvis plaanitud puhvreid hoopis vähendada. See aga suurendab raamatupidamislikku kasumit.

Teiseks on Eesti pankade kasumlikkust tugevalt toetanud pankade jaoks odav raha hind. Eesti pangad suudavad laenutegevust rahastada kohalike hoiustega, mille omanikele pole tarvis liiga kõrget intressi maksta. See on lihtne turumajanduslik loogika – kuna hoiuste maht on Eestis viimaste aastate jooksul hoogsalt kasvanud ning laenunõudlus on olnud väike, ei ole pankadel vaja praegu hoiuste pärast konkureerida. Kuna pankade jaoks on hoiuste maht piisav, pole neil ka huvi maksta kõrge(ma)t hinda selle eest, mida neil juurde vaja ei ole.

Kuidas aga toetada konkurentsi pangandusturul? Siin on abiks pankade piisav arv, alternatiivsed rahastamisallikad ettevõtetele, ligipääs piiriülestele teenustele, kuid ka klientide teadlikkus. Mitu tegurit neist on muutunud paremaks, kuid arenguruumi jätkub veel kindlasti.

Kuigi Eesti peaaegu olematu kapitaliturg piirab ettevõtteid rahastamisallikate valikul, kasutatakse järjest enam ka pankadevälist rahastamist. Pangad konkureerivad vähemalt käputäie suuremate infrastruktuuri ettevõtete puhul rahvusvahelise võlakirjaturuga ning piiriülestesse gruppidesse kuuluvatel ettevõtetel on võimalik laenata emaettevõtte kaudu. Ettevõtete laenude kogumahust üle kolmandiku on võetud väljastpoolt Eestit.

Kõigil klientidel on võimalik ka igapäevaste pangatoimingute jaoks kasutada panku, mis asuvad mõnes muus Euroopa riigis. Euroopa Liidu ühtse euromaksete piirkonna loogika järgi ei sõltu eurodes tehtud pangaülekande eest küsitav teenustasu sellest, kas makse saaja pank asub samas riigis. Ka konto avamine välisriigis muutub peagi lihtsamaks.

Enne eluasemelaenu võtmist on enamik pangakliente üsna tähelepanelikud ja proovivad pankade pakkumisi võrrelda. Pakkumiste võrdlemise teevad keerulisemaks pankade erinevad baas­intressid, mille kujunemise alused ei ole sageli kliendi jaoks piisavalt selged.

Kuigi eluasemelaenu pakkumisi võrreldes vähemalt proovitakse teha teadlik valik, võib intressimäära liigkeeruline kujunemine seda raskendada. Kuidas on aga olukord teiste finantsteenustega, mille puhul on kliendi teadlikkus tema n-ö rahalise tervise seisukohast sama tähtis?

Eelkõige kiirlaene pakkuvad ettevõtted paistavad silma sellega, et paljud nende kliendid ei ole ilmselt kas lepingu tingimustest päris selgelt aru saanud või on pidanud lepingu sõlmima seetõttu, et paremaid lahendusi hädavajalike kulutuste rahastamiseks tõesti ei leidunud. Üle 100%-lise intressimääraga kiirlaenu võtmist saab kuidagi mõistlikuks pidada vaid tõelises hädaolukorras. Kiirlaenude võtmine on muu hulgas riskantne seetõttu, et pangad ei ole üldjuhul nõus muutma nende raskustesse sattunud klientide laenutingimusi, kel on ka kiirlaenuvõlad. Kiiresti kuhjuvad kiirlaenuvõlad toovad aga sageli kaasa ka probleeme pangalaenude tagasimaksmisel.

Kiiresti kasvav valdkond Eesti finantsteenuste turul on hoiu-laenuühistud. Eestis on praegu 20 hoiu-laenuühistut ja nende hoiuste maht on viimase kahe aasta jooksul suurenenud ligikaudu viis korda. Seda kasvu on vedanud eelkõige tähtajaliste hoiuste suurenemine, millele pakutav ligi 5% intress on tunduvalt kõrgem kui pankade hoiuseintress.

Ühistulist hoiustamist ja laenutegevust ei saa seni kuidagi taunida, kuni ühistu liikmed suudavad oma tegevuse riske hinnata. Erinevalt pankadest, kes võtavad hoiuseid vastu avalikkuselt ja on seetõttu finantsjärelevalve teravdatud tähelepanu all, hindavad ühistu tegevust ja riskijuhtimist nende oma liikmed. Siinkohal kehtib seaduspära, et mida mahukam ja keerukam on ühistu tegevus, seda raskem on liikmetel riske hinnata. Riikliku finantsjärelevalve puudumise tõttu ei laiene hoiu-laenuühistute hoiustele ka riiklik hoiusekindlustus.

Eesti finantssektoril ei saa võrreldes Eesti ülejäänud ettevõtete ja elanikega väga teistmoodi minna. Nii majapidamised kui ka ettevõtjad on ajanud oma rahaasju juba mitu aastat pigem konservatiivselt. Sama joont on laenude andmisel hoidnud ka pangad. Sellise käitumise tulemusel on Eesti majapidamised ja ettevõtted ning seetõttu ka pangad võimalikeks halvemateks aegadeks üsna hästi valmistunud. Samasuguse hoiakuga oleks mõistlik jätkata.

Eesti Pank täidab seejuures oma rolli ja hindab pidevalt finantsstabiilsust ohustavaid riske ning on vajaduse korral valmis kehtestama pankade laenutegevust suunavaid piiranguid. See võib näiteks seisneda minimaalsete nõuete seadmises eluasemelaenude omafinantseeringule või laenuvõtja sissetulekutes igakuiselt laenumaksetele kuluva osa suurusele.