Corleonede perekonna saaga on küllap üks maailma mõjukamaid lugusid kurjategijate ilmast. Kirjanik Mario Puzo tegelaskujudele ja dilemmasid esitavale süžeele andis eepilise suuruse ta koostöö filmitriloogia režissööri Francis Ford Coppolaga. Kolmandas osas on Michael Corleone peaaegu maailma tipus, ent maffia kättemaks «põgenemiskatse» eest tabab ted­a Palermo ooperiteatri trepil. Ta ise püüdis nooruses kõigest väest hoida eema­le perekonna kuritegelikust elust. Ta poeg ei tahtnud olla osaline mistahes äris, olgu või legaalses ja suures.

Ent Coppola geenius lasi triloogia finaalis palgamõrvari püssilasul tabada just noort Anthony Corleonet, kes oli hetk enne seda koos kõigi pereliikmetega õnnelik oma solisti debüüdi üle Pietro Mascagni ooperis «Talupoja au» (mille tegevus toimub Sitsiilia külas XIX sajandil). Michael Corleone soov pääseda kurjategijate maailmast ebaõnnestus kõige rängemal moel ja triloogia viimseis kaadreis sureb ta üksildase donina Sitsiilia mõisamaja kuivliivases õues. Kõik eelnev ütleb meile, et just seda ta ei tahtnud, just selle eest ta põgenes.

Tüüpilistes kuritegudes on raske, kui mitte võimatu leida dramaatilist sügavust, mida Puzo ja Coppola mõõtu geeniused lugudele anda oskavad. Üks kurjam varastab autosid, keegi natuke targem paneb hulga vargaid enda alluvuses varastama. Räpastest urgastest kogutud narkoraha liigub järgmisele ja järgmisele astmele. Ebaseadusliku äri käigus tekkinud tülide ja vaidluste lahendamiseks pole võimalik pöörduda tavalistele inimestele tuntud kohtutesse, sestap toimuvad palgamõrvad ja kurjamite omad kogunemised.

Kuritegudega kogutud raha legaliseerimise püüdlused ja selle edukas tõkestamine räägivad meile paradoksaalsel kombel ühiskonna kohta midagi head. Kui on vajadus kriminaaltulu legaliseerida, siis järelikult kehtivad mitu eeldust. Ühiskond pole läbini kriminaalne, enamik majandusest astub läbipaistvat rada ja sellele teele pääsemine on ahvatlev isegi kriminaalsetele tegelastele. Maksuamet, politsei ja teised on suutnud ennast kehtestada sel tasemel, et pelgalt sularahahunnikutega läbiajamine on ebamugav või mingist tasemest alates lausa võimatu. Me ju teame, et 20 ja 15 ja ka kümme aastat tagasi polnud see Eestis nii keeruline.

See, et näiteks narkokaubandusega või vargustega teenitud raha ei jõuaks legaalsesse ärisse, on esimeses astmes oluline väikeettevõtluse heaolule. Kuidas konkureerida näiteks rendi ja palkade maksmisel restorani või suveniiripoega, mille tegelik eesmärk on kuritegudega saadud raha puhtaks pesemine?

Kui sel tasemel piire ei tõmmata, siis trügib räpane raha koos selle omanike (äri)kultuuriga loomulikult aiva ülespoole – suurte ettevõtete ja poliitikani välja. Kui kriminaalset tulu on raske seaduslikuks väänata, võtab see ära suure osa mõttest olla röövlite pealik ning inimkonna senistele kogemustele tuginedes vähendab ka kuritegevust tänaval.