Lea Altnurme

FOTO: Erakogu

Rahva religioossuse määra hindamiseks on pikka aega mõõdetud institutsioonilise kristluse olukorda lääne standardite alusel, eriti võrdlevate rahvusvaheliste küsitluste puhul. Kuna kristlike koguduste liikmeskond, eriti suurima, luteri kiriku oma, on eestlaste seas viimase kahekümne aasta jooksul pidevalt kahanenud, kujunes arusaam, et me oleme Euroopa kõige usukaugem rahvas.

Kasvavatele religioossetele ilmingutele avalikkuses tähelepanu ei pööratud, sest neid ei mõõdetud. Eriti kehtib see uue vaimsuse (new spirituality) ehk new age’i kohta, mida religioonina ei mõisteta, sest oma ülesehituselt on see hoopis teistsugune kui kristlus.

Uus vaimsus on keskkond, subkultuur, milles tegutsevad jooga, meditatsiooni, vabastava hingamise jms grupid, korraldatakse arvukalt laagreid, töötubasid, loenguid, seminare, kursusi, ringleb vaimse sisuga kirjandus. Ideede ja kommete tasandil on see pealtnäha väga sünkretistlik nähtus, saades ainest nii lääne psühholoogiast ja esoteerikast, ida ja loodusrahvaste usunditest kui ka teadusest ja meditsiinist. Sisemiseks tervikuks seob selle vaimse enesearengu müüt ja ideoloogia, mis näeb kesksena individuaalset kasvamist mitmesuguste vaimsete tehnikate abil, kuid mida saab laiendada näiteks kannatuste ja kasvõi terve elu kui õppetüki mõtestamiseks.

Kuna vaimse enesearengu müüt on välja kasvanud teaduslikust evolutsiooniteooriast ning piirneb teaduse- ja progressi­usuga, ühildub kristlusest paremini demokraatlike ja liberaalsete väärtustega, siis kindlustab see uuele vaimsusele püsiva toetuspinna lääne kultuuris. Mis teeb uuest vaimsusest religiooni? Juba ainuüksi müüdi kui elu tähendusega varustava loo olemasolu on religiooni tunnus, nagu ka usk empiirikaülesesse vaimsesse maailma, millega saab suhelda mitmesuguseid tehnikaid, põhiliselt meditatsiooni kasutades. Lisaks maagilise mõtlemise ilmnemine, näiteks enesekinnituste ja -sisenduste, kosmiliste taotluste vormis, et luua soovitud reaalsust. Uue vaimsuse keskkonnas osalejad aga vastandavad end ise religioonile, kuna mõistavad seda inimese arengut piirava dogmaatilise kriitikavaba autoriteetide kummardamisena. Seetõttu kasutatakse ka religioonisotsioloogias nende kohta väljendit «uus vaimsus».

Uuel vaimsusel, mis kasutab sageli teaduse, hariduse, meditsiini sõnavara ning jääb seetõttu religioonina nähtamatuks, on kergem levida kui kristlusel, mis sellena on salgamatult äratuntav. See ei levi enam ka sildi new age all nagu 1990. aastatel. 2010. aastal ei teadnud pooled neist, kes uskusid «vaimsesse enesearengusse selles mõttes, et teadlike enesesisenduste ja vaimsete praktikate abil on võimalik muuta iseennast, oma elu ja maailma enda ümber», mis on new age.

Kas on alust arvata, et uus vaimsus tõrjub kristluse välja? On tõsi, et kristlus on eestlaste seas kahenemis- ja uus vaimsus kasvutendentsis – praegu on leviku ulatus võrdne. Need protsessid on väldanud juba mõnda aega ning tekitanud põhjaliku muutuse rahva religioossuses. Tendentside jätkudes võib seda olukorda mõista pöördena, kus ühe religioosse paradigma domineerimine asendub teisega. Ja ometi ei pruugi uue vaimsuse kasv põhjustada kristluse kahanemist, sest see sai alguse enne, kui new age koos hipidega Eestisse jõudis, ja teistel asjaoludel. Uus vaimsus on levinud nii eestlaste kui siinsete venelaste seas võrdsel määral, kuid viimased avaldavad tugevat poolehoidu ka kristlusele, mis tähendab, et üks ei pruugi tingimata välistada teist. Võib oletada, et uus vaimsus hõivab eestlaste puhul kristlusest tühjaks jäänud alasid, eriti mis puudutab usu funktsioone igapäevaelu mõtestaja ja probleemidega toimetuleku abistajana individuaalsel tasandil.

Kas kristlus kaob Eestist ära? Järgmise põlvkonna ajal veel mitte, sest praegugi on kristlikke peresid, kus lapsed kasvavad kristlasteks. Viimastel aastatel on lisandunud kristlikke koole, mis pakuvad vastavat haridust. Ka kristlike haritlaste arvu kasv võib ennustada ristiusu püsimist. Ent milline on tuleviku kristlus ja kui suure levikuga? Kes oskaks vastata? Kristlusel on eestlaste seas veel päris tugev vikaarkristlik tagamaa. Mida see tähendab? Seda, et mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks vanu traditsioone ja moraalinorme tallel ning teostaks neid enamuse hüvanguks. Kuigi 2014. aastal peab end koguduse liikmeks ainult 17 protsenti ning kristlaseks 21 protsenti eestlastest, väidab üle poole küsitletud eestlastest, et kristlik õpetus on moraalseks inimeseks kasvamise alus ja neile meeldivad kristlikud põhimõtted. Lisaks oli 2010. aastal üle poole eestlastest päri ka kiriku kaasamisega riiklikult tähtsate pühade või sündmuste tähistamisel ja arvas, et kirik peaks jääma oma traditsiooniliste kombetalituste, senise õpetuse ning moraalinormide juurde.

Mõttekäik, et kristlus kaob ära ja asemele tuleb uus vaimsus, näitab, et püsib homogeenses kultuuris sündinud arusaam, mille järgi korraga on võimalik vaid üks usk või vähemalt üks domineeriv usk. Ent tulevik religiooni vallas ei pruugi tähendada üheainsa religiooni võidukäiku, vaid mitmekesise olukorra kujunemist, ja seda sajanditeks.

Religioossete muutuste protsessis Eestis ei tohi tähelepanuta jätta maausku. See ühildub hästi rahvusliku ideoloogia peavooluga. On rahvusluse religioosne, fundamentalistlik variant. Kuigi Maavalla Koda vastustab rahvuslust kui sakslaste toodud ideoloogiat, mõtlevad ja tegutsevad nad ometi selle paradigma raamides. Milles seisneb nende fundamentalism? Modernismivastases põhihoiakus ja maailmavaates, millega nad tõstavad esile põlisena mõistetud usu eripärased tõed ning rakendavad neid tõsimeeles tänapäeval. Maausk põhineb rahvapärimusel, kuid aktsepteeritud pole kogu pärimus, vaid üksnes maailmavaatelt sobilik. Aastal 2014 pidas end maausuliseks neli protsenti eestlastest, mis pole küll palju, kuid nende arv on alates 2000. aastast kasvanud, kui arvestada rahvaloenduse andmeid. 61 protsenti eestlastest arvas, et eesti rahva õige usk on maausk. Mida end maausulisena määratlenud ja seda eestlastele õigeks usuks arvanud maausu all silmas peavad? Muinasusku? 19. sajandi rahvausku? Maavalla Koja õpetust? Lihtsat kokkukuuluvustunnet oma rahva, maa, kultuuri ja loodusega? Need küsimused nõuavad kvalitatiivseid lisauuringuid.

Kahtlemata on viimase saja aasta jooksul toimunud muutused religiooni vallas väga suured. Kas need muutused on head või halvad? Oleneb, kuidas hinnata ja millega võrrelda. Oleneb, kes hindab, kes võrdleb ja millistelt maailmavaatelistelt positsioonidelt ta seda teeb. Miski pole hea või halb iseenesest. Millised on tagajärjed? Kujunenud olukord on ise suuremate kultuuriliste, religiooni kaasavate muutuste tagajärg ja kahtlemata põhjustab omakorda uusi. Kuid tuleviku ennustamine on tänamatu töö. 1960. aastate ennustused lõpuni jõudvast sekulariseerumisest ja usuvaba ühiskonna tekkest ei pidanud paika. Üllatuslikult astusid poliitika areenile 1970. aastate lõpus fundamentalistid. Ent pärast 9/11 sündmusi oodatud kristliku fundamentalismi kiire laienemine reaktsioonina islamiusuliste vastu jäi ära, vähemalt Euroopas, kus tugevnesid hoopis rahvuslikud jõud. Selles õhustikus on uut vaimsust saatnud pidevalt nii sekulaarsete skeptikute kui ka kristlike konservatiivide väited, et see sureb kohe varsti välja. Siiamaani pole seda juhtunud.