Jelena Skulskaja: miks konduktor kuhugi ei kiirusta?

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Mulle meeldib Peterburis sõita trolliga: seal istuvad konduktorid. Oh, muidugi mitte enam needsamad konduktorid, keda ma piidlesin lapsepõlves. Nood lapseea omad kandsid alati kindlasti tumedaid, viltu pähe seatud barette, neil olid spetsiaalse peene varda otsas rippuvad mitmesuguse väärtusega talongide rullid, rinnal kõlksus liikumise rütmis kulunud (alati just tugevasti kulunud) nahkkott, kuhu nad panid raha.

Samasuguseid kotikesi leidus peaaegu igas kodus: pruunikas kulunud kott oli perekonna tähtsaimate reliikviate hoiupaik, sinna pandi surmatunnistused, murdejoontest räsitud tumedaks tõmbunud fotod, kirjad rindelt, mõni lapsejoonistus, millele oli suure hoolega kirjutatud «emme».

Tänapäeva konduktoritel on trollis oma kindel pesa, iste tahvlikesega «Konduktor», mida igaks juhuks kindlustab veel vanade ajalehtede kuhil: sinna ära proovi istuda isegi tipptunnil, mil trollibuss sügava äginaga vaat et lõhki rebeneb, kui sinna pressivad end juurde aina uued reisijad. Ometi suudab soojas tepitud vestis konduktoritädi teha endale selles summaski imelihtsalt teed, talle leidub muidu tihedalt kokkupressitud kehade seas alati ruumi. «Teie seal!» hõikab ta tagaukse juurde eristamatuks massiks kokku surutud inimestele ning sealt liiguvad tema juurde käkras sajarublased ja kleepuv peenraha, millele ta läkitab vastu piletid.

Raske, peaaegu võimatu on ette kujutada sõjajärgset konduktoritädi, kes astuks näiteks pärast balleti «Anna Karenina» nautimist välja Maria teatri uuest majast, mis on ehitatud samasuguse tagasihoidliku hollywoodiliku luksusega, nagu seda võib endale lubada ainult maailma parim balletiteater: seal on puhvetis isegi võileival punast kalamarja nii külluslikult, et sellest jaguks vähemalt kümmekonnale saiaviilule. Vaimustunud sädistamine inglise, saksa, prantsuse keeles, muinasjutuline luigesulega eesriie, kõikvõimas dirigent, mürisev aplaus konfettide mere saatel, Rodion Štšedrini muusika viidetega Tšaikovski teisele keelpillikvartetile ja kolmandale sümfooniale, mis on ajaliselt «Anna Kareninale» lähedased, lavalolijad, kes balletikingade teravate otsadega kui pliiatsitega manavad vaimustusest värelevas õhus meie ette uskumatuid pilte.

Kuid konduktorid on ikkagi endiselt olemas, ja nii nagu ei uskunud Lev Tolstoi rongide progressiivsesse tulusse, süüdistades neid kõlvatuse ajendamises, nii ei usu ka konduktorid reisija valmidusse ilma igasuguse järelevalveta sõidu eest maksta, talongi mulgustada või sõidutõendit kaasas kanda …

Konduktorid kujutavad endast tibatillukest aknakest minevikku, mille me kõik tahame endalt maha raputada, minema heita, mis ent suudab ikka meile järele jõuda ja meilt maha kraapida selle imeõhukese tsivilisatsioonikihi, mis on meile külge jäänud.

Ma käisin kino Rodina imetabaselt pisukeses saalis (kõigest viis rida) vaatamas Aleksei Germani geniaalset filmi «Raske on olla jumal». Ta oli selline lavastaja, kes alati, kõigis oma teostes jälgis piinliku täpsusega iga detaili, käskides isegi vanu masinaid parandada ajale iseloomulike töövahenditega. Ta tunnistas nööbikese, lukukese, baretikese eheduse õigust, ta sundis näitlejaid kuude kaupa elama nii, nagu elasid nende etendatavad tegelased.

Fantastilise planeedi väljamõeldud keskaja väljamõeldud ruumigi lõi ta toetudes mitte ainult Boschi või Pieter Brueghel vanema piltidele, vaid ka omaenda kujutlusvõime väljundile, košmaarile, peaaegu hullumeelsele jampsile, mis oli teda jälitanud kogu elu. Filmi peategelane, keda mängib Leonid Jarmolnik, kasutab pidevalt lumivalgeid ninarätikuid, et ära pühkida ümbritsevat kõikehõlmavat soppa, või seda rätikutega vähemalt katta – need on valged lipud, mis tähistavad kapituleerumist sopa, jäleduse, vältimatu veresauna, rõlge laibaleha ja kohutava ruumipuuduse ees.

Peaaegu kõigis Aleksei Germani filmides kõneldakse Põrgu piinavast ruumikitsikusest – seal juba end läbi ei pressi, ei suuda välja võidelda endale vabama õhuga platsikest. Tihe, talumatult tihe on ruum filmis «Minu sõber Ivan Lapšin», kus peategelane ei suuda endale lõppu teha, sest ei saa kuidagi üksi jääda, aga enesetapp nõuab täielikku üksindust ja keskendumist.

Sama on filmis «Hrustaljov, mu auto!» ja see teema leidis jätku geeniuse viimaseski filmis «Raske on olla jumal», kus rasvased, sopased, iiveldama ajavad kehad, käed, huuled liibuvad üksteise vastu, imenduvad nii tihedalt, et neist pole mingit pääsu.

Inimese külge kleepuvad teised inimesed, ta surutakse grupiportreesse, milles segunevad sopp, alatus, reetmine, halb maitse, maapind nõretab sõnnikust, kuid sel lirtsuval pinnasel ei jõua ometi miski kasvamagi hakata. Kunstnikule on vaja ruumi, millesse keegi ei söandaks tungida, talle on tingimata vaja usaldust, tähelepanu. Ta räägib, kuid keegi ei mõista teda, ei kuula. Saal tühjeneb. Nagu ütles Brodski: «Seal on kui põrgus, aga sitem veel.» Oluline on ent see, et Brodski jätkab: «Uus Dante lehe kohale kummardub ja tühjale kohale sõna seab.»

Kui vaadata, milliste ühiskondlik-poliitiliste sündmuste saatel möödusid Tšehhovi viimased aastad, saab nördima panevalt selgeks, et ta suhtus täieliku ükskõiksusega ühiskondlikesse kataklüsmidesse, ei kirjutanud sellest, mis erutas kogu Vene ühiskonda, vaid sellest, mis ei erutanud kedagi teist peale tema enda.

Kuid nood kataklüsmid ja ühiskondlik mõte ja too Vene ühiskond isegi on kuhtunud ajalukku, jäänud paarile õpikulehele, Tšehhovi näidendid aga püsivad, neid lavastatakse kogu maailmas ning inimkond kasvab tasakesi, arglikult neile järele. Kui harmooniliselt ka ei kõlaks koor, peavad ometi olema ka sellest välja langevad solistid. Pole sellist poliitilist süsteemi, mis ei oleks unistanud solistivaba maailma loomisest, aga neid on ikka ja alati leidunud.

Moskvas jagati välja kirjanduslik Vene preemia, mille vääriliseks tunnistatakse Venemaa piiride taga elavaid vene kirjanikke ja mille žüriisse on mul au juba palju aastaid kuuluda. Ma usun, et sel aastal tõi preemia välja mitu suure tulevikuga kirjanikku. Nende seast kerkis esile Ilja Odegov Kasahstanist. Tal on üks jutt poisikesest. Nälga kannatava õe päästmiseks otsustab poiss tappa.

Esmapilgul tundub, et tegu on tavalise misjonärilooga India lastest, tüdrukust, kellele vend iga hinnaga – isegi tapmise hinnaga – on valmis toidust hankima. Aga piisab vaid mõrvamõttel teismelises sigineda, kui kogu maailm hakkab laginal naerdes, narrides ja kiusates, aina muutudes temaga saatanlikku mängu mängima. Selgub, et ohver, kes istub õhtuhämarikus kivi peal, ei ole üldse see, kellele poiss on võlgu ja keda ta nüüd tahab tappa, vaid tundmatu naisterahvas, välismaalane – kuid sellest teada saanud, ei loobu poiss üllatuslikult, vastu igasugust psühholoogilist eeldust, sugugi kavandatust, vaid tapab juhusliku inimese, sest juba tapmise peale väljaminemine viis talt meelemõistuse.

On tapmine sooritatud, elustuvad äkitselt kõik esemed, astudes surmale vastu, kuid ei elustu mitte iseendana, vaid millekski muuks moondudes: elustuvad isegi rahatähed, mis lebavad rannaliival, ja poisile tundub, et nendega saab haiget õde toita. Selles jutus leidub lembust maailma ja kaastunnet kõige sureliku vastu palju rohkem kui mis tahes halastusele manitsevas traktaadis.

Tõeline kunst nõuab inimeselt vaba aega, see tähendab aega, mis on täidetud vabadusega, aega, mil hinge ja vaimu pingutused on suunatud omaenda maailma loomisele, mida kuldab üle eheduse valgus. Aega, mil kõige tavapärasemad asjad kasvavad ühtäkki üle sümboliks, märgiks, metafooriks, selgituseks, mõistmiseks.