Kärt Ojavee FOTO: Liis Treimann

Alates 2011. aastast on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) andnud välja kaasaegse kunsti auhinda Köler Prize. Auhinna laureaatideks on olnud Jevgeni Zolotko, Flo Kasearu ja Jaanus Samma. Auhinna saaja on määranud rahvusvaheline žürii, otsustades selle järgi, milline on olnud kunstniku viimase kolme aasta looming ning millise töö on kunstnik Köler Prize’i näituse tarbeks EKKMi teinud. Seniajani on rahaline preemia laureaadile olnud 5000 eurot, sel aastal 6000 ja järgmisel aastal, räägitakse, et juba 7000. Samuti jagatakse välja 1000-eurone publiku lemmiku preemia. Auhind antakse mai lõpus. Janar Ala tegi ühe tiiru nädal tagasi avatud nominentide näitusel ning tutvustab kunstnikke.

Kärt Ojavee

Kui Jass Kaselaane puhul rääkisime surmakultuuri(de)st ja selle suurtest lugudest, siis Kärt Ojavee juures oleme jõudnud just sinna elu-poolele. Ojaveed tuntakse tekstiilikunsti visionäärina, kes loob interaktiivseid tekstiile, selliseid, mis reageerivad puudutusele või keskkonna mõjuritele. Tema töödes astuvad suhtlusse kunst ja teadus, loodus ja tehnoloogia – kõik sooviga ümbritsevat keskkonda paremaks muuta. See on praktiline utoopia ja praktiline revolutsioon.

Kindlasti leidub inimesi, kelle arvates revolutsioon peab olema teostumatu, midagi kauget ja vastuolulist, midagi sellist, mille idee ainuüksi teostamise võimalikkusest kokku kukub. Kärt Ojavee revolutsioon on teostatav ja see ka teostub. Köler Prize’i tarbeks on Ojavee loonud installatsiooni, mille keskmeks on kivi.

See kivi on metsa alt võetud ja hämarasse näitusesaali postamendile asetatud. Metsaalust, kust kivi on võetud, filmitakse reaalajas ning sellele filmitud kujutisele on füüsilise kivi asemel sätitud selle 3D-mudel, mis näitusesaalis asuvat kivi katsudes reageerib. Kivist natuke eemal paikneb veenõu, milles vett liigutades tekib niiskus, mis kivi niisutab ja n-ö elus hoiab. Ojavee installatsioonis on kõik kõigega seotud, loodus ja tehnoloogia toestavad üksteist väikeste puudutuste ja suure hoole keeles.


Kiwa

Kiwa on Eesti kunsti grand old man. Sellele lausele saaks üles ehitada ühe keskmisema pikkusega Kiwa-analüüsi. Grand old man tähendab ilmsesti kedagi, kes istub oma aujärjel ega tahagi sealt kuidagi alla tulla, temaga on põhimõtteliselt sotid selgeks saanud. Kiwa aga tundub vältivat igasuguseid kinnistumisi ning tal on õnnestunud kujumuutjana voolata alati sinna, kus valmis mõistete abil veel teda lahti muukima ja määratlema ei saa hakata.

Kui öelda Kiwa kohta grand old man, siis see võiks ju olla ka naljakas, aga sedaviisi naljakas, et Kiwa ise seda naljakaks ei pea. Kuid võib juhtuda ka, et peab. Samamoodi on Kiwa töödega – neidki võib pidada naljakaks ja võib ka mitte. Kiwa on tegutsenud vist küll kõikides kunstidistsipliinides, nii et nende üleslugemisest võiks saada üks kohmakas ja pisut ninatarganagi püüda näiv üritus. Viimastel aastatel seostub Kiwaga vahest kõige enam ilus sõna «nothing» – ta on tunnetamas budistlikku tühjust, eimiskit.

Kuid see «nothing» pole mitte lihtsalt puhas, autentne budistlik tühjusekaemus (tegelikult, kui päris aus olla, on ta Kiwa puhul sedagi), kuid pigem miski, mis saab filtreeritud läbi popkultuursete tekstide selle ajaloo lõikes – muide, konkreetselt Köler Prize’i tarbeks tehtud video «Nothing selected» just sellisel viisil töötabki.


Visible Solutions OÜ

Loomemajandus on mõiste, mida mõni kindlasti vihkab. Kas keegi loomemajandust kui sellist ka armastab, ma ei tea, kuid arvatavasti leidub neid, kes ütlevad, et mis siis teha, selline on juba kord see meie elu. Visible Solutions OÜ on kolmest liikmest – Sigrid Viir, Taaniel Raudsepp ja Karel Koplimets – koosnev kunstirühmitus, mis on oma kunstielu sättinud toimima kunsti ja äri vahepeale, jäädes rohkem ikka sinna kunsti poolele.

Neil on reaalselt tegutsev ettevõte, mis näituste asemel korraldab pigem toote­esitlusi. Köler Prize’il on neilt väljas töö «Ligudik, väärtusmõõdik ja kunstiteos, mis koosneb ainult iseenda väärtusest». Selles nad uurivad, kuidas kunsti väärtus tekib, mis asjaolud seda määravad, töö saamiseks on kasutatud allhanget erinevatelt oma ala spetsialistidelt. Köleri näituse puhuks tellisid nad aga pildi maalikunstnik Tõnis Saadojalt (ka olnud Köleri nominent), kuid kuna äri on ka äri, siis esitasid nad selle enda nime all.

Olgu veel öeldud, et ei Sigrid Viirul ega Karel Koplimetsal pole see esimene kord närveerida, kas tuleb Köler või mitte, sest nad on varemgi (Viir 2011., Koplimets eelmisel aastal)koos teiste nominentidega vastaval nominentide pingil istunud ja hinge kinni hoides oodanud, kuidas ­Köler Prize’i peremees Anders Härm võitjaid nimetab.


Jass Kaselaan

Skulptor ja installatsioonimeister Jass Kaselaan võiks olla keegi, kes kaasaegse kunsti kastanid tulest välja toob, kui kasutada spordireporterite ametislängi. Ma ei ole kindel, kas kunsti ülesanne on kõnetada võimalikult suurt auditooriumi – pigem mitte –, aga millegipärast kiputakse avalikus ruumis kunsti sellise populistlikuma kõnetusvõimekusega hindama. Jass Kaselaane kunsti kõnetusvõimekus võib olla suur ja tundub, et aina suuremaks läheb, populismi ja odavat meeldimissoovi selle tagant küll otsida ei tule, vaid ikka ühe kunstnikumõtte või nagu Köler Prize’i keeles öeldes «autoripositsiooni» loomulikku kasvamist.

Kaselaan tundub uskuvat suurde narratiivi ja hästi teostatud suure narratiivi eest ei ole väikesel inimesel võimalik pageda, nad peavad sellega leppima. Köleri näitusel on Kaselaan vanadest töödest kohale vedanud installatsiooni «Aed», mis esindab Kaselaane loomeperioodi, mil ta tegeles suure surmanarratiiviga, kohe lausa euroopaliku surmakultuuri endaga, võiks kriitik leida end üldistamas. Selle näituse tarbeks on ta valmistanud installatsiooni «Nukkude väljak». Eks siingi ole surmast, igavikust ja «suure narratiivi» teemadest kohemaid võimalik kinni hakata.


Johannes Säre

Johannes Säre on hariduselt fotograaf. «Me teeme endile tõsiasjadest pilte,» kirjutab üks 20. sajandi kuulsamaid, austria filosoof Ludwig Wittgenstein oma teoses «Loogilis-filosoofiline traktaat». Ütlemaks, et fotograaf on keegi, kes teeb pilte, ei pea olema aga isegi Wittgenstein. Ühel Johannes Säre tuntumal tööl näeme lõbusates, hips­terlikult värvilistes riietes neonatsi.

Johannes Säre on teinud endale tõsiasjast pildi, millesse tuleb suhtuda huumoriga, tähendab, et mitte suhtuda kui tõsiasja. Tema selle näituse tarbeks tehtud ruumiinstallatsioon kannab pealkirja «Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku». Tegu on ilmselgelt paradoksaalse pealkirjaga, sest kes ikka sügavikku tõuseb. Pealkiri on oluline, sest installatsioon ise on pealkirjas leiduva poeetilise kujundi elustumine, materialiseerumine.

See teos võimaldab olla küsimuse pinge sees, öelgem siis nii. Pealkirjad on üldse olulised. Kunagi tegutses briti bänd Art of Noise, kelle kuulsamat lugu «Moments in Love» teavad vast kõik, kui juhtuvad kuulma üht konkreetset meloodiajuppi. Meesterahvas, kes loole pealkirja välja mõtles, ei olnud otseselt selle muusika juures osaline. Küll aga mõistsid kõik, kes asjaga seotud olid, et pealkiri moodustab loost vähemalt poole ja ilma pealkirjata poleks asi see.