Unistades aprikoosidest

Christi Sepp. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Christi Sepp räägib värskes Õpetajate Lehes oma neljast õpetaja-aastast Krimmis.

«Esimesel aastal ootasin väga aprikooside õitsemist. Olin varem Kesk-Aasias käinud ja näinud õitsvaid virsikuid,» räägib Krimmis Aleksandrovka keskkoolis neli aastat lastele eesti keelt ja kultuuri õpetanud Christi Sepp. «Kooli- ja igapäevaelust ootasin aga hullemat, kui see oli. Kool nagu üks maakool ikka, ainult väga ilusa õuega, külas elu nagu meil 40 aastat tagasi.»

Millised olid esimesed muljed, kui neli aastat tagasi Krimmi jõudsite?

Juba Krimmi eesti seltsi esinaise Meeri Nikolskaja vastuvõtt Simferopoli lennujaamas ja Rita Kadilkina vastuvõtt Krasnodarkas oli väga südamlik ning koolis tundsin end kohe koduselt. Oleks nagu läinud oma kooli, kus on lihtsalt uus klass. Olin ju Eestis aastaid vene koolis töötanud.

Aleksandrovka 230 lapsega 11 klassiga koolis käib elu bussist bussini ehk koolibuss tõi lapsed Krasnodarkast (600 elanikku) ja Timošovkast (800 elanikku) hommikul Aleksandrovkasse kooli ning lasteaia- ja esimese klassi lapsed viis tagasi kell 12, järgmine buss läks kell 13.20 ning vanemate klasside õpilased said koju kell 15.30. Pärast seda oli koolimaja tühi.

Aleksandrovkas ja lähikülades elab paljude rahvusrühmade järeltulijaid: ukrainlasi, venelasi, tatarlasi, eestlasi, tšehhe. Mis keeli külatänaval kuuleb ja mis keeli lapsed koolis õpivad?

Keeltest kuuleb külavahel ikka enamasti vene keelt, vahel sekka ka tatari.

Vanemad võivad panna aga oma lapse vene või ukraina klassi. Kui põhikeel on vene keel, siis on teiseks keeleks ukraina keel ja vastupidi. Teisest klassist alates õpivad kõik lapsed ka inglise keelt. Tatarlased valivad endale ka tatari keele ning viiendast klassist alates on kohustuslik saksa keel. Nii võis viienda klassi lapsel olla neli keelt. Eesti keelt sai õppida valikainena. See oli sarnaselt tatari keelega vabaaine, kuid erinevalt tatari keelest, mida hinnati ja milles sai sooritada ka koolieksami, eesti keeles hindeid ei pandud. See oli rohkem nagu eesti keele ring.

Kui palju eesti keele õppijaid oli?

Kõige rohkem oli mul 29 last. Sellel õppeaastal oli aga 23 6−14-aastast õpilast. N-ö juurtega eestlasi oli mul sel aastal 23 õpilasest kaheksa ning vaid kolmel tüdrukul oskas vanaema eesti keelt.

Miks siis ülejäänud seal 2200 kilomeetri kaugusel Eestist elavad lapsed meie keelt õppida tahtsid?

Eesti keele kabinet on tore kooskäimiskoht – see on avar, puhas, ilus, seal on rikkalikult õppematerjali. Eesti suursaadik Ukrainas Lauri Lepik kinkis meile ühel aastal kastitäie eesti kirjanike venekeelseid lasteraamatuid, mida kõik usinalt laenutasid. See on üks paremaid kingitusi, mis eesti keele klassile osaks on saanud. Ajakirjadest käib meil eestikeelne Täheke, venekeelse Tähekese, mida ilmub üks number aastas, said kõik lapsed. Ka meie klassi külastanud Krimmi koolide õppealajuhatajad ütlesid: «Eto bogatõi klas.»

Kui palju laste keeleoskus selle ajaga muutus, kui teie seal õpetaja olite?

Kui üks aine ei ole kohustuslik ja selles hindeid ei panda, pole erilisi tulemusi mõtet oodata. Lapsed õppisid küll pähe eestikeelseid luuletusi ja laule ning tutvustasid eesti keeles Eestit meie külalistele, keda käis koolis palju, kuid elementaarselt suhelda suudavad vähesed. Ma usun, et olulisim, mida mina neile anda suutsin, on teadmised Eesti kultuurist, ajaloost ja traditsioonidest. Me lavastasime «Sipsiku», pidasime mardi- ja kadripäeva, meisterdasime lihavõteteks ja jõuludeks, tähistasime raamatukogupäeva ja vastlaid, osalesime Tammsaare lugemiskonkursil Eestis ja keelefestivalil Simferopolis.

Aasta 2014 on Ukrainas kuulutatud kobzar‘i aastaks ning selle tähistamiseks korraldas Sevastopoli Malo­akademija Nauka Tarass Ševtšenko loomingu lugemise ürituse. Kõigi seal elavate rahvuste esindajad esinesid oma emakeeles. Eesti keeles lugesid meie kooli õpilased Kristina ja Nastja. Loeti 25 keeles. Salvestati professionaalses stuudios jaanuaris-veebruaris. Pidulik lõpetamine pidi toimuma märtsi algul, aga selleks ajaks olid Krimmi vallutanud Vene väed …

Krimmi laste jaoks on Eesti muinasjutumaa, kuhu nad kõik tahaksid tulla. Eesti on ilus. Mul on kahju, et Eesti riigil ei olnud võimalik korraldada nii, et kõik lapsed, kes on eesti keelt 6−7 aastat õppinud, saaksid preemiaks kas või korra Eestis käia. Kahe tüdrukuga käisime kaks korda Eestis Tammsaare lugemise konkursil.

Kas eesti keele õppimisel on sealsete laste jaoks ka mingi praktiline väljund?

Ei ole. Võib ju arvata, et nad võiksid tulla näiteks Eestisse õppima, ja mõned on tulnudki, kuid enamik neist on õpingud siin üsna ruttu katkestanud ja koju tagasi läinud. Ilmselt on siinne kultuurikeskkond midagi muud kui see ühiskond, kust nad tulevad, ja siin on väga raske kohaneda. Nad ei saa nii kaugel ja üksi siinse eluga hakkama. Tean vaid kolme Krimmi üliõpilast, kes praegu Eestis ülikooli lõpetavad ning kel on kavas Eestisse ka jääda. Ja kaks, kes lõpetasid venekeelse ametikooli ning elavad nüüd Narvas.

Mis seostus Krimmis Eesti ja eestlastega ning kui palju saite rääkida eesti keelt?

Eesti keelt sain rääkida Krasnodarka eestluse hoidja Rita Kuusk-Kadil­ki­naga, kelle juures esimese aasta elasin. Krimmis on kaks eesti seltsi, Simferopolis organiseerisime eesti kultuuri klubi, kus õpetasin kaks korda kuus eesti keelt ning kuhu viisin ka kõik Eestist tulnud külalised. Meil käisid külas luuletaja, tõlkija ja eestivene kirjanduse esindaja Igor Kotjuh, Tähekese peatoimetaja Ilona Martson, Eduard Vilde muuseumi töötajad (Vilde «Prohvet Maltsveti» tegevus pärineb just Krimmist), Reet Piiri eesti rahva muuseumist rahvariidenäitusega, Koeru rahvatantsuansambel, kes andis kooli staadionil tunniajase kontserdi. Eestit meenutavad Krimmis ka Amandus Adamsoni skulptuurid.

Kas lastel on seal ka pärast koolitunde midagi teha, kas koolis tegutsevad huviringid?

Spordiringidest oli lauatennis, korvpall ja võrkpall. Minagi osalesin lauatennises Krasnogvardeiski rajooni haridustöötajate spartakiaadil Aleksandrovka keskkooli võistkonnas. Väga heal tasemel on seal tatarlaste tikkimisring, kus tehakse kulla ja siidiga rahvuslikke tikandeid, mis on saanud auhinnalisi kohti ülekrimmilistel näitustel. Ka tšehhid hakkasid viimasel aastal koos käima. Aleksandrovka kultuurimajas tegutsevad draama-, kunsti- ja tantsuringid. Krasnodarkas on eesti tare, kus sügisel kuni mardipäevani ja kevadel alates aprillist lapsed laupäeviti-pühapäeviti koos käisid. Seal tähistasime rahvakalendri tähtpäevi ning õppisime laule-tantse kas emadepäeva- või kevadkontserdiks ning korraldasime ka piknikke. Kuna taret ei saanud kütta, siis külmal ajal tegutsesime klassis. Seal kaunistasime salvrätitehnikas klaase, tegime kilemaale ja tähtpäevadeks kaarte. Need tehnikad ja materjalid olid laste jaoks uued ja huvitavad.

Mida ise õhtuti tegite?

Interneti püsiühendus jõudis külasse alles selle aasta alguses. Enne sai ühendust vaid modemi abil, nii et näiteks skype’ida ei olnud võimalik. Ma lugesin palju ja käisin jalutamas. Tegin pooleteisetunniseid ringe stepis. Kahju, et interneti teel ei saa edastada neid erilisi lõhnu ja hääli, mida sealne stepp täis on.

Kui palju Krimmis selle nelja aasta jooksul ringi käia saite?

Eesti õpetaja palk lubas mul peaaegu kogu Krimmi läbi sõita ja Mustas meres ujuda. Ainult Ai Petri (Püha Peetri) mäe otsas jäi udu tõttu käimata ja suurde kanjonisse ka ei jõudnud. Kohalikud elavad aga nii vaeselt, et paljud lapsed pole isegi Simferopolis käinud. Nad ei pääse oma kodukülast eriti välja. Nii nägid lapsed esimest korda elus päris maale, kui eesti keele õppijatega aasta lõpus Simferopoli kunstimuuseumis preemiareisil käisime. Korraldasin igal kevadel oma õpilastele ekskursiooni: Simferopoli lasteparki, loomaaeda, etnograafiamuuseumi, kinno.

Kuidas inimesed seal ära elavad?

Enamik külaelanikest on talvel töötud. Lehm on see, kes toidab. Väga paljudel on oma lehm, kitsed, sead, lambad ja muidugi kodulinnud – kanad, haned, kalkunid. Ja kalkunid magavad Krimmis puu otsas.

NSVLi ajal oli seal väga rikas kolhoos. Sellepärast oli ka arusaadav, et enamik inimesi olid rõõmsad, kui kuulsid, et saavad jälle Venemaa alluvusse. Minu viimastel sealoleku nädalatel ei olnud võimalik vaadata-kuulata enam ühtki Ukraina tele- ega raadiokanalit ja Vene kanalitest tuli selline ajupesu, milletaolist pole ma varem kuulnud.

Viimasel kuul oli Ukraina riigikassa tühi ja pensionid ning lastetoetused maksid teadaolevalt välja Venemaa pangad. 13. märtsil said töötajad avanssi ja 15. märtsil maksti välja märtsikuu palgad. 16. märtsil oli referendum.

Iga aasta 9. mail toimub Alek­sand­rovkas kultuurimaja ees Lenini ausamba juures miiting, kus on väljas ka enamik õpilastest. Eelmisel aastal aga ei olnud seal tatarlasi. Nemad on need, kelle Venemaa oma kodust mitmeid kordi välja ajanud on. See kõik oli aga nii ammu, et kohalikud seda ei mäleta. Üks kohalik ütles, et kui tema vanemad Krimmi tulid, seal tatarlasi polnud.

Kuidas sündis otsus Krimmist ära tulla?

Äraminek tuli äkki, kõik käis väga kiiresti, umbes nädala jooksul. Olukord muutus iga päevaga ärevamaks, sest Simferopolisse ja Sevastopolisse saabus kogu aeg juurde Vene sõjaväelasi. Tulevik muutus ettearvamatuks. Oli selge, et järgmisest nädalast on Krimmis uus riigikord, ja kuna mul polnud Venemaa viisat, kutsus Eesti riik mu probleemide ennetamiseks koju tagasi. Välismaa pangakaardid olid blokeeritud, ka internetimaksetega tekkis probleeme, kuna keskkond ei olnud turvaline, nii et rongipileti ostmiseks tuli raha laenata.

Kas plaanite Krimmi millalgi tagasi minna?

Loomulikult! Mul on ju pool elamist seal. Kui oled elanud ühes kohas neli aastat ja pead lahkuma nädalaga, ei ole võimalik kogu elamist kaasa võtta.

***

Hoolimata neljast õpetaja-aastast Krimmis, ei tea Christi, kuidas maitsevad kohalikud aprikoosid, sest need viljad valmivad suvel, mil ta oli alati Eestis puhkusel. Nii lubas Christi oma Krimmi sõpradele, et järgmine kord tuleb ta Krimmi siis, kui aprikoosid valmis on.

Mis aasta suvi see on, kes seda teab.

—

Krimmi aastaring

Kui Krimmi varakevaded on aprikoosiõievahused ja hiliskevaded moonipunased, sügised värviliste lehtede ning härmas ämblikuvõrkude päralt, siis talve ei pruugi seal ollagi. Samas on mõnel aastal talvel varuks üle lagedate väljade vihisev lumi ja jääskulptuurides puud. Kui 2012. aastal 3. veebruaril Eestist Tammsaare lugemise konkursilt lastega tagasi Krimmi jõudsime, võttis meid Džankoi raudteejaamas vastu 31 miinuskraadi. Buss kodukülla ei sõitnud, nädal aega ei olnud Aleksandrovkas üldse mingit liiklust, teed olid kinni tuisanud. Õnneks leidus üks taksojuht, kes oli nõus teist teed mööda üritama, ning jõudsime ikka koju.