Henrik Roonemaa: e-Eesti läheb olümpiale

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Umbes nädal tagasi sai valitsuses põhimõttelise heakskiidu üks viimaste aastate suurejoonelisemaid e-Eesti arendamise ideid ehk e-residentide loomise plaan.

Põhimõtteliselt tähendab see, et Eesti hakkab ID-kaarte välja andma ka neile välismaalastele, kes ei ole Eesti residendid ning kes ei pruugi olla üldse mitte kuidagi Eestiga seotud, aga kes tahaksid kasutada Eesti maailmakuulsaid e-teenuseid. Nad ei hakka muidugi oma ID-kaardi abil lapsi lasteaiajärjekordadesse panema, aga ehk tahaksid nad oma asjaajamises kasutada meie digiallkirja või näiteks luua internetis 15 minutiga Eestisse firma ning oma äri selle kaudu ajada, selle asemel et mõnes teises lääneriigis firma loomisele nädalaid või kuid kulutada. Eestisse aga tekiks sellisel juhul juurde üsna hästi makstud töökohti.

Minu arvates on see igas mõttes hea plaan, mis tuleks kindlasti teoks teha. Maailmas pole vist ühtegi teist riiki, kus e-teenused nii hästi toimiksid ja interneti kaudu nii palju, nii kiiresti ja nii mugavalt tehtud saab kui Eestis. Aastaid oleme püüdnud eksportida oma sellealaseid teadmisi ja isegi tehnoloogiat, oleme sõitnud läbi kõik kontinendid ja püüdnud veenda teiste riikide valitsusi neid ostma, aga see tegevus pole vilja kandnud. Seega, kui teiste riikide valitsused ei taha meilt meie e-tehnoloogiat osta, siis miks mitte müüa seda otse nende kodanikele, kes on ehk tüdinud järjekordades seismisest ning paberipakiga ametniku juurest ametniku juurde jooksmisest. Võib-olla tulebki neid lõpuks kokku miljoneid ning Eestist saaks 21. sajandi Luksemburg ehk väike riik, mille kaudu paljud eelistavad oma äri ajada, sest see on mugav või soodne.

Aga kõige selle kõrval on e-residentsuse ideel veel üks väga kasulik mõju, mida saame näha palju kiiremini kui Eesti muutumist Luksemburgiks: me saame väga kiiresti teada, mis meie e-riik tegelikult väärt on.

Eesti e-riik on siiani olnud nagu paljulubav maakonnasportlane, kes on võitnud valla rahvajookse ning näidanud häid tulemusi maakondadevahelistel mängudel, aga kellel seisab üsna ootamatult esimest korda ees sõit olümpiamängudele. Oma kandi rahvas on talle kogu aeg raja ääres kaasa elanud ning tema apsakatele ja miinustele natuke läbi sõrmede vaadanud, aga maailmatasemel ei huvita see kedagi, et tegemist on üldiselt väga toreda ja abivalmis poisiga, kes on aastatepikkuse visa tööga oma inimeste poolehoiu võitnud. Seal loevad ainult tulemused. E-residentide plaaniga viime oma e-riigi vabaturule ja turg teatavasti paneb kõik paika.

Esiteks saame teada, kas meie e-asjandus tegelikult üldse välismaa inimesi huvitab. Kohe seejärel saame teada, mida nad arvavad selle kasutusmugavusest ja -lihtsusest ning kas ka kellelegi teisele peale eestlaste hakkab tunduma, et ilma e-teenusteta on elu üpris õudne.

Kui e-residente juba arvestatav hulk koguneb ning näiteks Facebook mõne järgmise pisikese idufirma eest 20 miljardit dollarit makstes selle lepingu Eesti ID-kaardiga digiallkirjastab, saame kohe ka teada, kui turvaline meie e-riigi lahendus tegelikult on. Seni oleme saanud peamiselt tugineda spetsialistide pigem teoreetilistele hinnangutele, et on väga turvaline, aga sel hetkel pöörduks parimate häkkerite tähelepanu ka meie e-riigile, mis siiamaani oma väiksuse ja ebaolulisuse tõttu neid eriti huvitanud ei ole.

Kui kellelegi tundub nüüd, et ma parastan või irvitan e-riigi või e-residentide plaani üle, siis see pole üldse nii. Mul on tõesti hea meel, et me julgeme oma saavutuse niimoodi maailmale katsumiseks, hindamiseks ja ka rappimiseks välja panna. Nael kummi sulle, Eesti e-riik!