Neeme Korv

FOTO: Liis Treimann / Postimees

«No ja millist jalgpalliklubi siis toetad ka?» küsisin aastavahetuse paiku perekonnatuttava tütrelt, kelle elu oli viinud Portugali ja kes oli tulnud pärast kuudepikkust eemalolekut Lissabonist koju käima. Küsimus oli esitatud kerges toonis ja võrdlemisi jalgpallikauge seltskond näis ootavat samaväärset vastust, lõõpivat ja teemat tõrjuvat. Kuid seda ei juhtunud.

«Kui mu käest küsitakse, siis ütlen Benfica,» vastas küsitu vaikselt, veidi kohmetudes, ent ometi vaieldamatult tõsise noodiga hääles.

See vastus ja noot üllatasid tema lähedasi. Mind mitte. Kuuludes küllalt pikka aega mõnda vana Euroopa sootsiumi, viibides pidevalt ärksate eakaaslaste seltskonnas, on enese suhestamine kohaliku jalgpallikultuuriga peaaegu et vältimatu. Muide, paar nädalat pärast seda vestlust kaotas maailm Benfica ja Portugali legendi Eusebio ning riigi president kuulutab jalgpalluri mälestuseks välja kolmepäevase leina.

Kuigi tänavune jalgpalli suursündmus on kahtlemata maailmameistrivõistluste finaalturniir Brasiilias, saab Lissabonist samuti üheks õhtuks maailma jalgpallipealinn. Nimelt võõrustab Benfica kodustaadion Estádio do Sport Lisboa e Benfica 24. mail klubijalgpalli hinnatuima turniiri, Meistrite liiga finaali.

Nagu üleeile õhtul selgus, on tänavune finaal eriline, sest esimest korda lähevad vastamisi ühe linna klubid, Real Madrid ja Atletico. Võimalik, et rahvusvaheline vastasseis oleks mõnes mõttes tõepoolest põnevam, kuid karika eest võitlema pääsevad parimatest parimad ja nii oleme varemgi näinud, kuidas finaal on Hispaania, Itaalia, Inglismaa või Saksamaa siseasi.

Teisalt on Euroopa klubides koos parajalt rahvusvaheline seltskond. Iseäranis meenub mulle aasta 2005, kui Liverpool dramaatilises mängus ja niisama dramaatilises penaltiseerias tšempioniks tõusis. Lisaks inglastele võisid eurooplastest «oma poiste» üle rõõmustada ka poolakad, tšehhid, hispaanlased, norralased, iirlased ja põhjanaabrid soomlasedki.

Poliitikast on jalgpall end põhimõtteliselt eemale hoidnud. Olen sageli juurelnud, miks. Võimalik, et just oma mõjujõu tõttu – olemasolevad konfliktid võiksid muutuda veelgi tugevamaks. Samas usutakse, et jalgpallis peituv soft power suudab maailma oma vahenditega paremaks muuta. Siit ka klubide ja rahvuslike alaliitude teravad reaktsioonid rassismi- ja vägivallailmingutele.

Kümne ELis oldud aastaga oleme õppinud järjest enam Euroopa lugusid kuulama. On väga tähtis, et me teaksime neid lugusid, et üksteist paremini mõista. Jalgpall liigade ja mängijate kaudu aitab lugusid vahendada. Kui avaneks võimalus, jälgiksin Madridi klubide finaali mitte Lissabonis, vaid nimelt Madridis. Kui mäng peakski mujal vähem pinget pakkuma (milles võib tegelikult kahelda, sest kohtuvad ikkagi kaks väga head klubi), avanevad just seal seigad, milles ainest nii Vana Maailma minevikust kui tulevikustki.